Kirjandusklubi II

Koht ja aeg: Kooli puhvet, 12.43-13.15

Kirjandusklubis osaleja:

Raamatu autor ja pealkirir: "Matk naeratuse eest" A. Bahdaj

Võtmeteemad: Ringi seiklemine, looduses hakkama saamine.

Võtmestseenid: Kui Poldek nägi Mehiklasi ja mõtles oma lennuka fantaasiaga välja ulmelisi elulugusid. Endale kui ka sõbrale Dudušile. Sest Poisid tahtsid sõita autostopiga ja mehiklased olevat meistrid sel alal. Nii püüdis Poldek veenda, et neid ka kaasa võetaks.
Teine stseen oli veel, kui Duduš kadus metsas mitmeks tunniks ära. Poldek leidis õhtul Duduši suure männi otsast ja päris vastuseid. Tuli välja, et suur metskult nägi Duduši seeni korvis ja tahtis neid mekkida. Selline olukord pani isegi saamatu Duduši puu otsa ronima.
Võtmekarakterid: Poldek, Duduš, Ursula.

Püstitatud küsimused: Kas järgmine aasta võtab käetark e Ursula kaasa Poldeki oma hääletamis reisile? Kas Duduš on edaspidi mehisem?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamatut oli tore lugeda ja kõige paremini iseloomustaks raamatut lause mida Poldek ütles, kui kõik allamäge läks. "Oskan koguni läbi musta meeleheiteudu näha maailma roosilistes värvides".

"Matk naeratuse eest"

"Matk naeratuse eest"

A. BAHDAJ

Raamat "Matk naeratuse eest" ilmus esimest korda aastal 1964. Teose tegevus toimub Poolas, kui kaks 14-aastast poissi hakkavad seiklema üle terve riigi.  Poldek ja tema tädipoeg Duduš pidid minema suvevaheajal vanaemale külla, aga rongijaamas kaotavad nad Poldeki ema antud raha ära ega saa osta pileteid. Konutades rongijaama pingil tuleb Poldekil nagu alati, fantaasiarikas idee, et nad peaksid autostopiga vanaema juurde jõudma. Duduš, kes on arg ja kohusetundlik, ei ole just vaimustatud sellest ideest, aga nagu Poldek arvab, leidub igas inimeses kasvõi väike killuke seiklushimu. Nad asuvad teele, aga inimesi, kes võtaksid tänava äärest peale tundmatuid isikuid, on üllataval kombel vähe. Poisid saavad ikka lõpuks minekule ühe sõbraliku autojuhiga, aga pikalt nad sõita ei saa, sest tee peal on takistus. 

              Raamatu vältel satuvad poisid igasugustesse sekeldustesse ja olukordadesse. Nad kohtuvad mehhiklastest hääletajatega ja ka korjavad koos nendega seeni. Duduši ajab suure männi otsa metskult, mis on ime, sest Duduš ei oska puude otsa ronida. Poisid reisivad mingit aega ka vana naisega Ursulaga, kes meenutab Poldekile indiaanlasest šamaani. Ja tuleb välja, et Ula ehk Ursula on hääletamise rekordi omanik- 15 000 km aastas. Poldek ja Duduš imbuvad ühte lastelaagrisse sisse ja veedavad seal aega kuulates giidi juttu. Pärast nad lähevad kaasa laagripaika, kus Poldekile hakkab meeldima tüdruk nimega Marta. Marta näitab Poldekile haruldasi linde ja nad leiavad ühise keele loodusearmastusega. Kahjuks saab  Duduši range vanaisa teada poiste hääletamistest ja kavatseb neile järgi tulla. Poldek ei taha jääda ootama Duduši kurja vanaisa ja nad põgenevad kiiresti edasi. Veel satuvad sõbrad kalamehe juurde, kes on tegelikult ülikooli professor ja kuulus aatomifüüsik, kes neid lahkelt linna sõidutab. Linnas ronivad poisid ühe veoauto tagaossa, kus on tühjad kirstud. Neid peaaegu avastatakse ja selle peale poevad Poldek ja Duduš ruttu kirstude sisse. Pärast sõitu tegid nad päris korraliku ehmatuse rekkajuhile, kes arvas, et nemad on vaimud.

                  Kokkuvõttes olid nende seiklused värvikad ja mitmekülgsed.

                   Iseloomustades tegelasi alustan peategelasest Poldekist, sest raamat oli kirjutatud mina vormis. 

Poldek oli positiivse mõtlemisega optimist. Kui tegelikult ei läinud kõik nii hästi oli ta ikka heatujuline. Talle meeldis lugusid välja mõelda ja neid teistele jutustada. Sageli jäid inimesed teda uskuma ja ta oskas kõigiga head kontakti saavutada. Näiteks kui ta esines fakiiri järeltulijana ja ennustas sööklas ühele autojuhile tulevikku, et ta võidab auto ja tal saab olema suur maja, siis hiljem selguski, et see mees on auto võitnud. Või kui miilits teda rongis saatis, oli seal üks uudishimulik tädike, kes tahtis teada, mida halba ta on teinud. Poldek lasi kohe fantaasial lennata, et ta on autovaraste jõugu juht, kes varastab Rolls Royce autosid saadikutelt. 

Samas aga oli ta väga südamlik ja vapper poiss, kes oskas halbadest olukordadest ikka välja tulla. Kord päästis ka ta ühe väikese tüdruku, kes hakkas uppuma. Ainuke häda, et seetõttu sattus ta miilitsa juurde, kes avastas, et ta on kodust seiklema läinud. Ja seejärel sattus ta lahku Ursulast ja Dudušist. Ta head südant näitas ka see, et tal hakkas tigudest kahju, keda ta alguses rahateenimese eesmärgil pidi prantsuse gurmaanidele müümiseks korjama. Isegi ilma rahata jäädes ei kaotanud ta pead, vaid leidis ikka hea lahenduse.

 Duduš aga oli hoopis teistsuguse iseloomuga, ta oli kartlik, teadmishimuline ja tal oli palju raamatutarkust, kuid vähe elutarkust. Ta oli paras memmekas ja virises päris palju. Teoorias oli ta alati tugev, aga praktikas eriti mitte. Alguses oli ta väga kahtlev ja ei tahtnud eriti autostopiga sõita, erinevalt Poldeksit, kes oli vägagai seikluste poolt. Aga nende seikluste lõpuks oli ta juba paremuse poole muutunud. Ursula arvas isegi, et ta sai pannkookide tegemisega hakkama, kuigi see polnud tegelikult tõsi. Tema ei olnud ka inimestega suhtlemises nii hea kui Poldek, pigem õnnestus tal probleeme tekitada. Nagu juhtus siis kui nad sõitsid ühe veoautoga, kus olid veel mõned räbalad hääletajad.  Duduš ei usaldanud ka eriti inimesi, Poldek usaldas võib olla isegi liiga palju. Õnneks midagi tõeliselt halba nendega ei juhtunud.

Raamat pani mõtlema selle üle, kuidas rasketest olukordadest ja ootamatustest ilma meelt heitmata välja tulla.  Mulle meeldis see raamat väga, kõiki neid kirjeldusi oli väga huvitav lugeda, kuna nad olid värvikad ja kaasahaaravad. Tegelased olid humoorikad ja oli tore, et nad olid nii erinevate iseloomudega. Samuti meeldis, et tegu oli seiklusjutuga ja ikka oli põnev teada saada, kuidas nende autostopi retk siis edasi läks. Valisin raamatu iseloomustamiseks järgmise katkendi, kuna see on täpselt nii optimistlik ja tore nagu kogu see raamat. 

"Sageli ütlevad kirjanikud: "Teda valdas must meeleheide." Mind valdas kõige süsimustem meeleheide, mida üldse olla saab. Aga mitte kauaks.Teatavasti olen optimist ja ei oska juukseid kiskuda ega käsi murda. Oskan koguni läbi musta meeleheiteudu näha maailma roosilistes värvides."

Kirjandusklubi

 Esimene kirjandusklubi

Koht ja aeg: Koolipuhvet ja kell 8.50.

Kirjandusklubis osalejad: Mina ja Hede

Raamatu autor ja pealkiri: "Minu pere ja muud loomad

Võtmeteemad: Looduse uurimine, värvikas pereelu.

Võtmestseenid. Kui Gerry vend Larry läks ujuma ja ta jättis akna lahti ning harakad läksid tuppa ja hakkasid laamendama. Teine kord oli, kui Geraldi teine vend Leslie ehitas talle sünnipäevaks paadi. Kahjuks, aga oli paadi mast liiga suur ja laev nimega Plaskupunnpepu läks ümber.

Püstitatud küsimused: Mis sai Gerry kinnipüütud harakatest? Kaua kestis Plaskupunnpepu eluaeg? Kas Gerald sai piisava hariduse koduõpetajalt? Kas Gerald teadis, et tast saab kunagi loodusteadlane?

võtmekarakterid: Gerald, Margo, Leslie, Larry, ema, Spiro.

Kirjandusklubi kokkuvõte: "Minu pere ja muud loomad" oli huvitav ja hariv, samas väga täpsete kirjeldustega raamat.

"Jumalate aed"

„Jumalate aed"

Gerald Durell

See raamat rääkis Gerald Durell 'i seiklusrikkast elust. "Jumalate aed" on tema kolmas raamat, mis räägib ta lapsepõlvest Korful. Ta kolis koos oma perega Korfu saarele, et pääseda Inglismaa halva ilma käest. Gerald Durell oli suur loodusehuviline ja Korfu oli tema jaoks suurepärane koht. Saarel elades  tõi ta alati oma retkedelt  kaasa palju loomi, kellest tema pere alati just ei vaimustunud.

Gerryl ehk Geraldil oli  ema, kes huvitus köögis kokkamisest ja retseptidest, suurem õde Margo, kaks suuremat venda Larry ja Leslie. Larry tegeles raamatute kirjutamisega, üldse kirjandusega seotud teemadega. Talle meeldis ka oma boheemlastest sõpru külla kutsuda, ilma, et ta ise alati kodus oleks, jättes külalised ema hooleks. Leslie armastas kõike liikuvat püstoliga lasta, talle meeldisid jahipidamine ning relvad. Margo hoolis väga oma välimusest ja  päevitas palju ning kreemitas palju. Gerry ise, kogus loomi ja viis nad oma tuppa. Ta jälgis neid ja nende käitumist. Ükski teine pereliige väga ei pooldanud, et Gerry sellist loomaaeda kodus peab, sest sageli pääses mõni loom ta toast välja ja ehmatas peret. Kui Gerry mõnikord jälle mõnda uut looma juurde tahtis, nagu näiteks kolme kakupoega, olid tal omad tehnikad pere moosimiseks. Tavaliselt ta lihtsalt "smuugeldas" loomad vaikselt oma tuppa ja keegi ei saanudki aru, et tegu on uute asukatega. Aga kui oli vaja puure osta ja mõnikord ka liha, siis esimesena hakkas Gerry emale rääkima ja näitama kui süütud ja vähetülikad ta soovitud loomad olid. Margole näitas ta kui armsad need loomakesed on ning rääkis, et nad surevad looduses ise ära, kui just Gerry nende eest hoolt ei kanna. Niimoodi tavaliselt läkski tal korda võita Margo ja ema süda.

Peategelasel Geraldil oli palju seiklusi  selle raamatu vältel ja samuti muid põnevaid sündmuseid. Oma peres õppis ta kõige paremini selgeks kreeka keele, kuna ta suhtles palju Kreeklastega. Ta käis paljudel ekspeditsioonidel ja tänu sellele kohtus ka paljude inimestega. Gerry käis läbi peaaegu terve saare.

 Selles raamatus oli palju loomade kirjeldusi, mis meeldis mulle väga. Kirjanik oskas hästi hoida üleval huvi, pikkadel mitme leheküljelistel kirjeldustel putukatest. Ja isegi oli mul mõnikord kahju, kui ta mainis mingit sündmust, aga ei rääkinud sellest pikemalt. Näiteks, et tema leitud kilpkonnal sündisid väikesed kilpkonnapojad. Ma oleksin tõesti tahtnud lugeda elavat ja pilti loovat kirjeldust imearmsatest väikestest kilpkonnadest. 

"Jumalate aed" rääkis palju loodusest, aga enamustel lehekülgedel sai südamest naerda. See ei olnud kuiv ja tuim raamat. Kõik kirjaniku kirjeldused olid mahlased, fantaasiarohked ja need lõid hästi meeleolu. Raamatut lugedes tekkis tunne, et tahaks ise ka nii väga ise seal kohapeal olla. Arvestades, et see oli  elulooraamat, oli tunda, et natuke on ka fantaasiat lisatud.

       

Mulle meeldisid kõik sündmused raamatus väga ja ma ei muudaks ühtegi neist. Raamatu alguses märkas Gerry sõber oru kohal raisakotkaid tiirutamas ja see tähendas, et kusagil on ka nende pesa koos poegedega. Kohe peale sellist uudist pidi muidugi ju loodusehuviline Gerald need pojad ka endale saama. Ta veetis tunde otsides pesa, aga kahjuks selgus, et ta ei ulatu selleni. Muidugi ei läinud Gerry retk raisku. Tagasiteel koju leidis ta varemed, kus pesitses haruldane Lagrits. Pärast tundidepikkust varitsemist ja verist pöialt, sai Gerry oma ihaldatud loomakese kinni püüda.

Ükskord läks Gerry koos Theodoresega liigi otsingule. Theodores oli Gerry jaoks nagu ringi liikuv entsüklopeedia ja kõiketeadev jumal. Theodores oli loodusteadlane ja arst. Aga ühel retkel  leidsid nad ühe haruldase ämbliku liigi. Geraldi ämblikul koorusid munadest sajad pisikesed ämblikud, kelle Gerry lõpuks vabadusse lasi. Ühes peatükis otsis Gerry kärnkonni ja leides oli ta väga õnnelik. Ta nimetas neid väga haruldaseks ja ma mõtlesin, et Eestis ei ole sadu igasuguseid eestlaste jaoks haruldasi loomi, aga tema jaoks on tavalised  kärnkonnad, mida on  Eestis palju, erilised.

Raamatu vältel oli ka palju naljakaid juhtumeid. Enamus neist olid seotud Larry külla kutsutud omapäraste sõpradega. Küll pepstükist krahviga, indialasest nimega jeejeebouy, kes mediteeris ja kukkus katuselt alla, Margost sisse võetud Adrianist ja teistest.

Gerald Durrell on suurepärane kirjanik ja oskab kirjutada väga haaravalt ka kõige väiksematest mutukatest. Tema raamatud on nii head just seetõttu, et tal on väga hea huumor ning tema kirjeldused oma perest ei jää sugugi alla tema kirjeldustele huvitavatest loomadest. Igati vahava ja tujutõstev lugemine!

"Sõdalased, Tuli ja jää"

                                              "sõdalased, Tuli ja jää"
                                Erin Hunter

Ma valisin selle raamatu suvelugemiseks kuna see oli järg raamatule "sõdalased, metsikusse ellu". Ja esimene osa on minu kõige lemmikum raamat. Ma olen oodanud juba kaua, et teine osa ilmuks eesti keeles. Ning lõpuks see ilmus ja ma pidin kohe selle raamatu saama. Terves sarjas on kokku 24 raamatut, mis teeb lugemise nii toredaks teades, et nii palju osasid on veel lugeda. Ainult kahju on, et sarja raamatuid tõlgitakse eesti keelde kaua ja esimese osa vahe teise osaga oli kaks aastat. 

          Raamat sõdalased tuli ja jää räägib kaisukiisust ehk kodukassist, kes esimene osa läks oma kodust ära metsa elama ürgset elu kassideklannidega. On neli klanni Kõueklann, Tuuleklann, Jõeklann ja Varjuklann. Tulesüda ehk peategelane kuulub Kõueklanni. Teises osas ta  pidi tegema valikuid, keda uskuda. Tulesüdame sõber Halltriip armastas  Jõeklanni kassi Hõbeojat, kes päästis Halltriibu jõest, uppumast. Aga klannid ei saa omavahel läbi. Tulesüda ei ole kindel kas Halltriip saab armastada teise klanni kassi jäädes truuks oma klannile. Kas ta ikka sõjas võtab Jõeklanni vaenlasena või Hõbeoja klannikaaslastena. 

             Samal ajal sepitseb klannijuhi asemik kurjasid plaane kuidas saada endale klannijuhi koht. Ja Tulesüda näeb ettekuulutavaid unenägusid.

              Mulle meeldis väga teine osa "Sõdalased Tuli ja jää."  See oli sama hea, kui esimene raamat ja mul ei ole isegi sõnu, et väljendada kui väga mulle "Sõdalaste" raamatu sari meeldib. Need kaks raamatut on maailma parimad üldse.  Ma tõesti ei suuda ära oodata ülejäänusid raamatuid. Sõdalased Tuli ja jää oli põnev, elav, kaasahaarav, sisukas ja kirjeldused olid nii head, nagu tegelased oleks päris elus. Kuigi on tegelased kassid, siis ikka on neil tunded nagu inimestelgi. Kui ma selle raamatu kätte haarasin, siis ma kohe üldse ei tahtnud seda käest panna,ma lihtsalt hingasin ühe päevaga need kolmsada lehekülge.

             Ainult mõni hetk raamatus mõtlesin ma "tulesüda, kas sa ei näe? Halltriip ei reedaks sind kunagi, mõtle see on muidugi Tiigriküüs!"
               Mul on ainult kahju, et iga raamatu lõpuks on osad tegelased ära surnud ja enamus mu lemmikuid on elus, aga ma ei tea kunagi kas nad järgmises osas elus on. Minu lemmik tegelased on Tulesüda(kes on peategelane), Halltriip, Sinitäht(klanni juht) Lõvisüda(maheda olekuga isane kass lakaga). Lõvisüda meeldib mulle sellepärast, et ta oli alati sõbralik ja aitas Tulesüdant. Ta kunagi ei olnud vaenulik mõne uue klanni liikme suhtes. Ta oli ka eelarvamuste vaba.  Sinitäht meeldib mulle sellepärast, et ta oli alati õiglane juht. Ta ei mõistnud hukka, aga oli hea juht. Ta tegi häid ja tarku otsuseid ning hoolis oma klannist väga.
        Kõik tegelased olid väga huvitavad ja soovitan lugeda!

            

             

      

"Penderwickid"

“Penderwickid”

           Suvejutustus neljast õest, kahest küülikust ja ühest väga huvitavast poisist

                                                            Jeanne Birdsall

“Penderwickid” oli üks tore suvejutustus neljast õest ja nende koerast, kelle nimi oli Vooster. Nad kõik elasid linnakorteris oma isaga. Tavaliselt olid nad kõik koos suvel rentinud ühe maamaja, aga nende tavaline valik oli juba kinni pandud. Seekord rentisid Penderwickid ühe  puumaja  Arundeli kandis ühe suure mõisa läheduses. Nende perel oli raskusi selle koha üles leidmisega, aga lõpuks nad jõudsid ikka kohale. Neli õde Rosalind, Jane, Skye ja Batty kohtuvad mõisa omaniku poja Jeffrey, aiatöölise Cagney ja ta küülikutega. Seal olles juhtub igasuguseid äpardusi ja naljalugusid. Ning neli õde satuvad aardeid täis pööningule, pääsevad eluga härja aedikust ja kaotavad ära kaks küülikut. Kuid kõik laheneb lõpuks ikka hästi.

Mulle meeldis, et raamat rääkis suvest. Samuti ka raamatu õhustik oli tore ja head tunnet tekitav. “Penderwickid” oli täpselt sobilik võrkkiiges lugemiseks ja jäätise söömiseks.      Sellepärast valisingi selle raamatu suvelugemiseks. Raamatu kaan juba kutsus lugema.

“Penderwickid” ei olnud väga põnev, aga ma ei oodanudki. See raamat oli isegi natuke etteaimatav. Lugedes ma teadsin, et kui oli mingi halb olukord, siis see alati laheneb hästi ja keegi ei saa viga. 

Autor hoidis huvi üleval toredate kirjeldustega ja sündmustega. Tegevust oli päris palju, mis meeldis mulle. 

Raamatu tegelased olid erinevad. Rosalind kõige vanem tütar oli kaksteist. Ta oli hoolitsev ja tundis kogu aeg, et ta pidi oma nooremate õdede eest hoolt kandma. Ning nende eest vastutama. Rosalind’il olid pruunid lokkis juuksed, samasugused nagu ka Jane’ il. Jane oli kümne aastane ning armastas kirjutamist ja terve suvi kirjutas ta seiklusjutte. Puumajas valis ta just pööningu toa, et seal rahulikult kirjutada. Jane ile üldse meeldis vanaaegne stiil kuigi ta mängis jalgpalli hästi. Skye oli blond ja siniste silmadega ja talle meeldis matemaatika. Ta oli mõnikord isekas ja natuke liiga sarkastiline. Batty oli neljane ja talle meeldisid väga loomad, aga ta oli väga kergeusklik. Näiteks ta ei teadnud, et härjad ei ole sõbralikud.

Ma nägin raamatus palju sarnasusi minu perega, kui mina ja mu õed olime väiksemad.  Mul endal oma õdedega on palju sarnaseid juhtumeid olnud nagu, et koer oksendab autos kellegi saabastele  ja ka sarnaseid tülisid nagu nendel oli.

Kokkuvõttes oli raamat armas suvelugemine.

                                                                 

Krabat

                             KRABAT 

                OTFRIED PREUSSLER

Krabat oli raamat, mis rääkis ühe poisi lugu, kuidas ta sattus salapärasesse veskisse, kus tegeleti musta maagiaga. Krabat oli orb ning tal polnud peret, kuid varem oli ta koos kahe sõbraga rännanud ringi ning ööbinud erinevate inimeste juures. Kuni üks öö nägi ta und, et ta peaks minema Koselbruchi veskisse. Selllest järgmine päev ta jooksiski sõprade juurest kohta, kus hääl unes käskis. Veskis olid kummalised kombed ja rituaalid ning üsna range kord. Krabatit aitas Tonda, kes oli üks vanematest olijatest. Alati pidi veskis olema 12 poissi, muidu vesiki ei töötanud. 

Veskipoisse õpetas Meister, kes teadis musta maagia saladusi ning oli poiste vastu julm. Meister oli Vaderi teenistuses, kes ajas veskis oma süngeid asju. 

Esimest korda viis Tonda Krabati küla lähedale Lihavõtteööl ning näitas talle kuidas saab enda kehast väljuda ning ringi hõljuda. Tonda rääkis talle ka, et ei tohi mingil juhul öelda Meistrile selle inimese nime, keda armastad. Tonda armastas Worschulat, kuid Meister hukutas ta. Krabatile hakkas meeldima üks ilusa häälega külatüdruk, kes oli eeslaulja.

Aeg möödus ja veskis olid oma kombed. Peagi sai Krabatile selgeks, et igal uuel aastal leiti üks veskipoiss surnuna ja asemele tuli uus poiss. Ja nii juhtus ka Krabati hea sõbra Tondaga. Meistril oli kokkulepe Vaderiga, et iga aasta ta annab talle ühe poisi hinge või sureb ise. 

Kuid õnneks oli aastas üks kord võimalik, et kui keegi, kes armastab õpipoissi võib ta tulla ja teda vabaks paluda. Kuid selleks tuleb teha läbi üks test. Krabati tüdruk peab samuti selle testi läbima, kuid Meister teeb selle eriti raskeks. Ta muudab kõik poisid ühesugusteks- ronkadeks ja Tüdruk peab ära tundma selle, keda ta armastab. Tüdrukul õnnestub see, kuna ta tunneb, et Krabat muretseb tema pärast ja ta süda on hirmul. 

Tänu armastuse jõule, nõidus puruneb ja veski kaob.

Mulle see raamat meeldis, kuna see rääkis kõigest sellest, mis on elus oluline nagu sõprus ja headus. Armastus võidab kurja, oli selle raamatu peamine mõte. Tegelastest meeldis mulle eriti Krabat ja Tonda ning Juro. Juro eriti selle poolest, et ta mängis lollikest, aga tegelikult  oli ta veskis kõige kauem vastu pidanud. Tonda aga oli aus ning õiglane ning seisis ka teiste eest, seetõttu sai Meister ühel hetkel aru, et ta on juba liiga arukaks muutunud. Kohtumine Tüdrukuga oli kõige parem asi, mis Krabatiga üldse juhtuda sai, sest tema vaprus päästis kõigi nende hinged. 

Krabati kohta on tehtud ka film. Kahjuks suri raamatu autor selle aasta veebruaris.

Smaragdatlas

              Smaragdatlas

             John Stephens

Mina lugesin „Smaragdatlast“. See raamat oli täiesti meeliülendav. Teosel olid minu lemmikud raamatu omadused: Väga pinev põnevus, sisse oli segatud maagiat, lugu oli seikluslik, aga liigutav, tegelased usutavad, välja mõeldud olendid. Raamatus olid hundid, moorumid ja palju teisi tegelasi. Iga hetk raamatut lugedes tuli mul ette kohe pilt tegevusest. Raamat meeldis mulle niiväga, et ei ole isegi sõnu. Inimesed! Kellele meeldib seiklus, ulme, fantaasia, peate seda lugema!

           „Smaragdatlas“ jutustas lugu kolmest lapsest: Kate, Michael ja Emma. Nende ema ja isa olid mingil põhjusel pidanud hülgama oma lapsed, kui Kate oli alles neljane. Need kolm last olid kümme aastat juba lastekodudes elanud, kui nad viidi ühte kummalisse orbudekodusse, kus olidki ainult nemad kolm. Kui nad sinna jõudsid oli ümbrus välja surnud. Ei ühtegi last ega rohelust ja öösiti ulusid verejanulised hundid. Kõik inimesed seal olid mornide nägudega ja ebasõbralikud. Kummalises lossist lastekodus ringi käies leidsid lapsed ühe raamatu, kunagi hiljem said nad teada, et see on alguse raamat. Pannes ühe foto, mis oli tehtud paarkümmend aastat tagasi, raamatu vahele, läksidki nad minevikku, sinna kus see pilt oli tehtud. Minevikus seikeldes saidki nad teada miks olid Cambridge Fallsist kõik lapsed kadunud. Ning nad said teada, et nende saatus on päästa maailm, inimesed kurja krahvinna hirmuvalitsuse käest.  Michael, Kate ja Emma olid välja valitud ja selle loo käigus said nad ka teada oma vanematest.

   

Viimne õlekõrs

                                 „Viimne õlekõrs“

                              

                                Jeff Kinney

„Viimne õlekõrs“ on ühe üpardi päeviku kolmas osa. Ma olen lugenud kõiki osasid ja esimene oli kõige naljakam.

          See raamat räägib poisist nimega Greg Heffley, kelle elu pole just meelakkumine. Ta käib koolis, kus ta püüab kogu aeg ennast populaarsuse redelil tõsta, kuid iga kord kui ta midagi üritab kukub see halvasti välja. Selles raamatus tahab Greg`i isa ta sõjväe kooli saata ja panna teda mehisemaid asju tegema. Kuid muidugi pole see asi mida Greg teha tahaks. Gregil on väike vend Manny, kellega on tihti palju tüli ja jama. Tal on ka sõber Rowley, kellega koos teeb ta igasuguseid naljakaid asju. Õigemini neil lihtsalt juhtuvad sellised asjad. Seal raamatus oligi palju naljakaid situatsioone. See raamat on võetud elust enesest! Raamat oli kirjutatud päeviku stiilis. Nagu oleks käsikiri ja kõrvale olid olukorrast tehtud ka kriipsujukude näol pildikesed.

            Kokku võttes soovitan seda raamatut nendele, kes soovivad lihtsat lõbusat lugemist!

Tim Thaler ehk müüdud naer

„Tim Thaler ehk müüdud naer“

James Krüss

See raamat rääkis ühest poisist nimega Tim Thaler, kes elas väikesel tänaval, väikeses korteris. Ta ema oli ära surnud, kui ta oli väike. Tim`i isa abiellus uuesti uue naisega, et Tim`il oleks ema. Aga pigem rohkem oli see Tim`ile ebameeldiv, et ta sai uue ema ja venna. Kuna uus ema oli kuri ja vend vastik. Kasuema oli range ja armastas ainult Tim`i venda. Tim`i isa tuli ainult pühapäeviti koju, kuna ta oli ehitustööline ja see päev oli Tim`i jaoks parim päev nädalas. See oli ainuke päev mil Tim naeris oma ilusat naeru, mida mõnigi ihaldas.Kui Tim`i isa pühapäeval tuli läksid nad alati hipodroomile. Kuni ühel päeval juhtus Tim`i isaga õnnetus ehitusplatsil ja ta suri. Matuste ajal ei suutnud Tim olla seal ja ta jooksis kohta, kus tal isaga alati tore oli olnud, hipodroomile. Seal kohtas ta üht meest, kes ütles talle võidu hobuse. Tim vedaski selle hobuse peale kihla, aga sealt võidetud raha varastati teel koju talt ära. See kordus iga pühapäev kuni ühel korral tegi see sama mees ettepaneku, et Tim võidab kõik kihlveod ja mees saab Tim`i naeru endale. Tim nõustus, kuid pärast seda ta avastas, et ilma naeruta ei saa olla õnnelik, isegi siis kui sul on palju raha. Tim läks laia maailma, et tagasi saada oma naer. Sealt ta seiklus algaski.

                       Mulle „Tim Thaler ehk müüdud naer“ väga meeldis. See oli põnev. Tegevust oli piisavalt, mis oli hea. Ei kippunud liiga igavaks. Selle raamatu puhul mulle meeldis peensus, kui Tim sai Parun Taruk`i pärijaks. Parun Taruk oligi sama mees, kes oli ostnud Tim`i naeru. Kuid ta ei olnud seda mingi hinnaga nõus tagasi andma. Taruk`i ja Tim`i kõik dialoogid olid osavad ning mõlemal poolel olid head argumendid. Mis siis, et Taruk oli halb tegelane, mulle meeldis ikka tema isiksus.  

           Raamatu lõpus sai Tim aru, et Taruk oli tagurpidi Kurat. Sest Parun Taruk oli tõesti nagu Kurat. Samuti sai Tim aru miks Parun nii väga vajas ta lapselikku naeru. Naer on sisemine vabadus. Kui Parun oli naeru ostnud võttis ta kõike palju lihtsamalt ja vabamalt, kuna tal oli võime naerda.    

Alice imedemaal

                                  "Alice imedemaal"

                          L. Caroll


Ma lugesin kevadvaheajal "Alice imedemaal". Ma olen filmi näinud, kuid tahtsin ise seda raamatut ka lugeda. See tundus tore ja huvitav. Muidugi oli "Alice imedemaal" tore, kuid mitte nii huvitav. Neid tegelasi ma teadsin, samuti, mis ka seal juhtub. Raamatus oleks võinud olla rohkem tegevust. Sündmustik venis natuke. Ma arvan,et kõik teavad juba Alice i lugu aga siiski. Alice oli noor uudishimulik tüdruk. Üks päev näeb ta aias jooksmas valget küülikut vesti ja kellaga. Alice järgneb talle. Küülik kiirustab kuhugi ega märka Alice it. Lõpuks jõuab küülik suure augu juurde ja hüppab sinna sisse. Alice hüppab samuti ja sellele järgneb pikk kukkumine, mis ei taha ära lõppeda. Talle tundub nagu ta jääkski kukkuma. Kuni lõpuks tuleb põhi ja ta jõuab ühte tuppa. Sealt Alice i seiklus algaski kui ta sattus imedemaale, kus ta kohtus vesipiipu suitsetava tõuguga, kaardist koosneva kehaga mehikesi, hullu kübarseppa, rääkivat küülikut ja nähtamatu kassi naeratust. Tegelasi seal jagus.

Selle raamatu lugemine läks väga kiiresti, see oli ainult 100 lehekülge. Raamat oli vanas ja väikeses trükis, mis tegi raamatu lugemise pikemaks. Kuid siiski läks ruttu, üks päev hakkasin lugema, teine päev lõpetasin. Selle raamatu puhul meeldis mulle tegelased, eriti irvikkass. Samuti, et see oli imedemaa, kõik võis juhtuda, kuna kõik seal olid täiesti omamoodi. 


Tegelased


Alice- Tüdruk kellele meeldis kord, samuti, et kõik oleks selge ning arusaadav. Talle ei meeldi, kui on midagi mida ta ei mõista. Ainult ta  kipub  olema ninatark. Alice tahtis, et alati oleks tal õigus.





Kübarsepp- Natuke hull mees, kes on väga omapärane. Ta joob terve päev teed alati ja igavesti, koos hiirega. Kuna ta läks tülli ajaga. Muidu sõbralik ja veidi kiiksuga.


Irvikkass- Kass, kes ei ole just tavalist tõugu. Tal on lai naeratus ja talle meeldib olla salapärane. Ainult  tal on halb komme lihtsalt ära haihtuda. Kui ta ära kaob, kaob ta lai naeratus viimasena.



Valge küülik- Ainuke korralik ja vastutustundlik olend. Ta on Ärtuemanda käskjalg. Alailma on tal kiire, kuna ta ei taha, et ta pea maha võetaks.


Tõuk- Tõmbab vesipiipu ja elab suurte seenete peal. Ta on rahulik ning ta jagab mõtteterasid.


Ärtuemand- Kuri, tujukas, peab oma tahtmist saama. Ta lemmik tegevus on öelda "Pea maha", kuid tegelikult ei võeta kunagi kellelgi pea maha. 

Charlotte koob võrku

Charlotte koob võrku

E.B White

Üks päev, kui ma olin sorteerimas üht kasti raamatutega, leidsin sealt raamatu Charlotte koob võrku. Ma avasin raamatu ja hakkasin lihtsalt esimest lehte silmadega üle vaatama. Vaatasin ja lugesin, et ühe tüdruku isa tahtis ära tappa vastsündinud notsut, kes oli natuke äbarik. Ma lugesin edasi, kuna tahtsin teada, mis edasi saab. Kuigi ma olen väiksena filmi näinud ja tean, et notsu pääseb, siiski ei mäletanud ma filmi täielikult. Nii ma hakkasingi edasi lugema. Kuna oli näha, et see on vanas trükis raamat,    vaatasin esilehelt, et äkki on seal sees mingi pühendus. Seal seisiski: Mail-Liis Munterile. Hea õppeedukuse, eeskujuliku käitumise ja aktiivse pioneeritöö eest! 30.Mai 1981. Õppenõukogu. Selle raamatu oli kunagi mu ema 11-aastasena saanud.

      Alguses kui lugu algas, arvasin, et terve raamat räägib tüdruku elust koos põssaga nimega Wilbur. Aga edasi lugedes pidi tüdruk sea ära müüma paari dollari eest oma onule, härra Zuckermanile. Kuna notsu oli kasvanud seaks ja tüdruku talus ei olnud ruumi Wilburile. Edasi läks see lugu tüdruku onu talus. Kui Wilbur härra Zuckermani tallu saabus oli ta üksik. Kuigi ta suhtles teiste loomadega (lammaste, lehmade, hanede ja rotiga) ei olnud tal sõpra. Ükski lambatall ei tahtnud temaga mängida. Selle hetkeni kuni ühel õhtul kostis pimedusest üks hääl: „Ma olen sind terve päeva jälginud ja sa meeldid mulle. Kui sa tahad hakkan sinu sõbraks.“ See salapärane hääl kuulus ühele ämblikule nimega Charlotte. Ja muidugi said Wilbur ja Charlotte sõpradeks. Neil oli koos tore ja Wilbur oli rõõmus, et lõpuks ometi on tal sõber kellega rääkida.

             Kõik oli hästi kuni hakkas saabuma suve lõpp. Lammas rääkis, et enne talve tapetakse Wilbur ära. Aga Charlotte ei nõustunud sellega. Ta hakkas kuduma sõnu oma võrku, nagu näiteks Vahva notsu. Et päästa Wilbur.

             See raamat oli hästi südamlik ja armas. Mulle tõesti meeldis see. See raamat rääkis, et oma hea sõbra jaoks oled sa kõike valmis tegema. Ainult oli mul kahju, et Wilbur ei saanuski öelda headega oma kõige kallimale sõbrale. Öelda mida tema tundis Charlotte vastu, sest Charlotte sai talle öelda kui väga kallis Wilbur talle on.

        Raamatu lõpus tuli ka see välja, et kui alguses tahtis tüdruku isa Wilburi ära tappa, siis nüüd oli see siga talle au ja kuulsust toonud. Nii, et ära ole eelarvamustega, vaid anna alati enne võimalus.

See raamat ei olnud just põnev, seikluslik, aga kui sa otsid armast lugemist siis soovitan soojalt!

Prints ja kerjus

                        Prahihoovist kuningakotta- õnn või õnnetus?

Käisin vaatamas lavastust “Prints ja kerjus”. See rääkis sellistest vastanditest nagu vaene ja rikas, õnnelik või õnnetu.  Peategelased, kelleks olid  prints ja kerjus, olid pärit täiesti erinevatest maailmadest. Lavastuse käigus juhtus nii, et nende maailmad pöörati pea peale ja kumbki neist sai teada, mida tähendab selle vastand, mida nad seni olid oma eluks pidanud.

See, et Tom sattus prahihoovist kuningakotta oli tema jaoks nii õnn kui ka õnnetus.  Õnn oli see, et enne kui ta elas tänaval ja pidi sageli kerjama, siis nüüd kuningakojas tahtsid kõik tema soove täita. Ja kui enne polnud tal midagi , isegi mitte süüa, siis nüüd oli tal kõik, mida ta ainult soovis. Ta võis kutsuda teenrid, kes täitsid iga tema soovi. Mingis mõttes oli see tema unistus, supelda külluses, kuid kuningakojas olid ka omad vead. Teda hakkas vaevama igavus, sest kuningakojas polmnud eriti midagi teha. Kõik näod on ikka ja jälle ühed ja samad ja midagi huvitavat ei toimunud. Kuningakojas olid kõik inimesed kalgid ja südametud. Kui Tom olekski saanud kuningaks, oleks ta pidanud edaspidise elu täiesti üksi veetma, sest kuningad ei tohi alamklassiga suhelda.  Ta oleks pidanud lahti ütlema oma sõpradest, emast, kõigist neist, kellest ta tegelikult väga hoolis.

                Samas kui Edwardi isa ei tundnud oma poega üldse, sest ta ei saanud aru, et nüüd oli tema poja asemel üks kerjus. Kuid Tomil, kerjusel, oli ema , kes teda armastas  ja kes tundis ta ära igas olukorras. Nende vahel olid teistsugused suhted, armastus ja hoolivus, mis sellest, et nad ei olnud rikkad, vaid vaesed. Kuningakojas ei saanud aga keegi kedagi usaldada. Inimesed olid salakavalad ja kasuahned. Lipitsedes püüdsid nad tegelikult kogu aeg printsi troonilt tõugata, et tema kohta endale saada. Selles mõttes oli Tomi sattumine kuningakotta üks suur õnnetus, sest nüüd pidi ta olema selliste inimeste seas. Samuti polnud tal haridust, et riiki valitseda ja keegi polnud õpetanud talle häid kombeid. Edwardit aga oli juba lapsest saadik kasvatatud kuningaks. Talle oli õpetatud häid kombeid ja ta oli haridust saanud ning tema teadis kuidas peab üks kuningas käituma. Tom polnud harjunud, et terve Inglismaa tähelepanu on temal ja lõpuks oleks kõik see tüütuks muutnunud. Enne kui ta elas tänaval pidi ta kogu aeg pingutama ja enda eest seista, nüüd aga istus ta ainult troonil.

Tom ei teadnud aga poliitikast ja riigi valitsemisest midagi, mis oleks võinud  võib olla riikide vahel mõne korraliku konflikti tekitada, kuid see eest  tänu oma raskele elule, oskas ta teistest hoolida ja  neid aidata. See oli õnn, et ta oskas näha elu rasket poolt, kuna ta polnud terve elu rikkuses veetnud nagu Edward. Tom oli pärit tänavalt ja ta teadis kui raske on seal elu. Sest need, kes tänavatel elasid, tapeti. Kuningana oleks tal olnud võimu, et neid inimesi, kes tänaval elasid, aidata. Printisna ta juba aitaski inimesi. Ühte naist taheti tappa ja ta astus vahele. Samuti andis ta korralduse mitte hukata kodutuid, kes elavad tänaval, vaid parem neile tööd anda. Selles mõttes oleks ta kindlasti tundunud end õnnelikuna, et ta oleks saanud inimesi aidata. Aga ma arvan, et mingis mõttes oleks ta aga olnud siiski väga õnnetu. Kuna Tom oli hea südamega, oleks tal hiljem tekkinud kindlasti suured süümepiinad, et ta valetas, et ta on prints.

Võib olla oligi selle näidendi mõte, et igas asjas on kaks poolt, nii halb kui ka  hea,  Kui mõnikord on raske halvas head näha, siis ei tähenda see seda, et seda seal ei ole, vaid et sa ei oska seda näha. Kerjus sai näha, mis on selles elus puudu kui sa oled rikas ja võimas. Prints aga sai tunda, mida tähendab kui sa ei ole seal, kus sa harjunud oled, kui raske see on, aga et ka sellel on omad head küljed.

 

"Pea suu" Helga Nõu

Pea suu!

“Pea suu” oli kaasaegne raamat teismeliste elust. Selle raamatu peategelane oli Tiina Karman, kes oli 15-aastane  Eesti tüdruk, kes käis Rootsi koolis. Ta elas oma ema, isa ja tülika vennaga. Ta ei saanud väga hästi oma vanematega läbi, vennast rääkimata. Ta ainuke kaaslane peale sõbranna Anna, oli hamster Oskar, kes teda mõistis ja kes oli talle väga kallis. Aga Tiina elu oli keeruline kuna ta oli armunud poissi Ralf, kes oli temast palju vanem ja töötas loomapoes. 

Tiina oli teismeline, kelle elu oli tema arvates traagiline, kuna talle tundus, et keegi ei hooli temast. Tiina arvas üldse, et ta elu on mõttetu. Üldse terves raamatus dramatiseeris Tiina üle. Sest tegelikult ei ole need asjad nii hullud. Näiteks ta tundis suurt häbi, et ta nii pikk on. Samuti arvas ta veel, et ta nina on nagu kartul. Ma arvan, et tegelikult ta nina nii kole ka ei olnud ta lihtsalt kujutas seda endale ette.

Raamat “Pea suu” mulle täitsa meeldis. Mulle ei meeldi kui raamatutes liigselt tundeid kirjeldatakse, see muudab raamatu igavaks. Aga siin raamatus olid need tunded kirjeldatud paremini ja lühemalt, mis tegi raamatu lugemise paremaks. 

                
Tore oli see, et mõnel  hetkel raamatus tundsin lugedes sarnasusi oma elus. Tundisin, et täpselt samamoodi arvan ka mina ja et mõned mõtted on üldinimlikud.  Raamatus oli lahe see, et tegelased rääkisid oma mõtetest ja arvamustest. 

                     

Tegelased raamatus olid usutavad. Nad olid nagu elust enesest võetud. Tiina käitus nagu ehtne teismeline. Helga Nõu oli väga hästi ära tabanud millised on tänapäeva noored, mida nad tunnevad, millest nad mõtlevad, mis neile muret valmistab ja mis rõõmu teeb.

               

Selle raamatu lõpp oli ettearvamatu. Ma oleksin oodanud hoopis teistsugust 

lõppu. See oli nii ettearvamuatu, et kõik need ähvardused oli  Sven-Allan teinud iseendale. Ta kirjutas oma kapiuksele SA PEAD SUREMA ja joonistas risti. Kunstitunnis lõikas ta oma enda portree katki. Ta tegi seda kõike sellepärast,et keegigi ta klassist ta vastu huvi tunneks. Sven-Allan oli väga üksik poiss. Kuna ta oli tark ja teistele tundus, et ta on nohik. Tegelikult oleks ta soovinud, et teised teda märkaksid ja temast hooliksid.

Miks on raamatu pealkiri “Pea suu?”

Sellele annab vastuse katkend raamatust:

...,sest Ville tuli koolimaja trepist alla ja palus oma näoilmega Tiinat :”Pea suu!” Ta ei tahtnud, et tema kodune olukord saaks avalikuks.

Soovitan seda raamatut lugeda, sest nii mitmedki mõtted ja olukorrad andsid mõtlemisainet.