"Matk naeratuse eest"

"Matk naeratuse eest"

A. BAHDAJ

Raamat "Matk naeratuse eest" ilmus esimest korda aastal 1964. Teose tegevus toimub Poolas, kui kaks 14-aastast poissi hakkavad seiklema üle terve riigi.  Poldek ja tema tädipoeg Duduš pidid minema suvevaheajal vanaemale külla, aga rongijaamas kaotavad nad Poldeki ema antud raha ära ega saa osta pileteid. Konutades rongijaama pingil tuleb Poldekil nagu alati, fantaasiarikas idee, et nad peaksid autostopiga vanaema juurde jõudma. Duduš, kes on arg ja kohusetundlik, ei ole just vaimustatud sellest ideest, aga nagu Poldek arvab, leidub igas inimeses kasvõi väike killuke seiklushimu. Nad asuvad teele, aga inimesi, kes võtaksid tänava äärest peale tundmatuid isikuid, on üllataval kombel vähe. Poisid saavad ikka lõpuks minekule ühe sõbraliku autojuhiga, aga pikalt nad sõita ei saa, sest tee peal on takistus. 

              Raamatu vältel satuvad poisid igasugustesse sekeldustesse ja olukordadesse. Nad kohtuvad mehhiklastest hääletajatega ja ka korjavad koos nendega seeni. Duduši ajab suure männi otsa metskult, mis on ime, sest Duduš ei oska puude otsa ronida. Poisid reisivad mingit aega ka vana naisega Ursulaga, kes meenutab Poldekile indiaanlasest šamaani. Ja tuleb välja, et Ula ehk Ursula on hääletamise rekordi omanik- 15 000 km aastas. Poldek ja Duduš imbuvad ühte lastelaagrisse sisse ja veedavad seal aega kuulates giidi juttu. Pärast nad lähevad kaasa laagripaika, kus Poldekile hakkab meeldima tüdruk nimega Marta. Marta näitab Poldekile haruldasi linde ja nad leiavad ühise keele loodusearmastusega. Kahjuks saab  Duduši range vanaisa teada poiste hääletamistest ja kavatseb neile järgi tulla. Poldek ei taha jääda ootama Duduši kurja vanaisa ja nad põgenevad kiiresti edasi. Veel satuvad sõbrad kalamehe juurde, kes on tegelikult ülikooli professor ja kuulus aatomifüüsik, kes neid lahkelt linna sõidutab. Linnas ronivad poisid ühe veoauto tagaossa, kus on tühjad kirstud. Neid peaaegu avastatakse ja selle peale poevad Poldek ja Duduš ruttu kirstude sisse. Pärast sõitu tegid nad päris korraliku ehmatuse rekkajuhile, kes arvas, et nemad on vaimud.

                  Kokkuvõttes olid nende seiklused värvikad ja mitmekülgsed.

                   Iseloomustades tegelasi alustan peategelasest Poldekist, sest raamat oli kirjutatud mina vormis. 

Poldek oli positiivse mõtlemisega optimist. Kui tegelikult ei läinud kõik nii hästi oli ta ikka heatujuline. Talle meeldis lugusid välja mõelda ja neid teistele jutustada. Sageli jäid inimesed teda uskuma ja ta oskas kõigiga head kontakti saavutada. Näiteks kui ta esines fakiiri järeltulijana ja ennustas sööklas ühele autojuhile tulevikku, et ta võidab auto ja tal saab olema suur maja, siis hiljem selguski, et see mees on auto võitnud. Või kui miilits teda rongis saatis, oli seal üks uudishimulik tädike, kes tahtis teada, mida halba ta on teinud. Poldek lasi kohe fantaasial lennata, et ta on autovaraste jõugu juht, kes varastab Rolls Royce autosid saadikutelt. 

Samas aga oli ta väga südamlik ja vapper poiss, kes oskas halbadest olukordadest ikka välja tulla. Kord päästis ka ta ühe väikese tüdruku, kes hakkas uppuma. Ainuke häda, et seetõttu sattus ta miilitsa juurde, kes avastas, et ta on kodust seiklema läinud. Ja seejärel sattus ta lahku Ursulast ja Dudušist. Ta head südant näitas ka see, et tal hakkas tigudest kahju, keda ta alguses rahateenimese eesmärgil pidi prantsuse gurmaanidele müümiseks korjama. Isegi ilma rahata jäädes ei kaotanud ta pead, vaid leidis ikka hea lahenduse.

 Duduš aga oli hoopis teistsuguse iseloomuga, ta oli kartlik, teadmishimuline ja tal oli palju raamatutarkust, kuid vähe elutarkust. Ta oli paras memmekas ja virises päris palju. Teoorias oli ta alati tugev, aga praktikas eriti mitte. Alguses oli ta väga kahtlev ja ei tahtnud eriti autostopiga sõita, erinevalt Poldeksit, kes oli vägagai seikluste poolt. Aga nende seikluste lõpuks oli ta juba paremuse poole muutunud. Ursula arvas isegi, et ta sai pannkookide tegemisega hakkama, kuigi see polnud tegelikult tõsi. Tema ei olnud ka inimestega suhtlemises nii hea kui Poldek, pigem õnnestus tal probleeme tekitada. Nagu juhtus siis kui nad sõitsid ühe veoautoga, kus olid veel mõned räbalad hääletajad.  Duduš ei usaldanud ka eriti inimesi, Poldek usaldas võib olla isegi liiga palju. Õnneks midagi tõeliselt halba nendega ei juhtunud.

Raamat pani mõtlema selle üle, kuidas rasketest olukordadest ja ootamatustest ilma meelt heitmata välja tulla.  Mulle meeldis see raamat väga, kõiki neid kirjeldusi oli väga huvitav lugeda, kuna nad olid värvikad ja kaasahaaravad. Tegelased olid humoorikad ja oli tore, et nad olid nii erinevate iseloomudega. Samuti meeldis, et tegu oli seiklusjutuga ja ikka oli põnev teada saada, kuidas nende autostopi retk siis edasi läks. Valisin raamatu iseloomustamiseks järgmise katkendi, kuna see on täpselt nii optimistlik ja tore nagu kogu see raamat. 

"Sageli ütlevad kirjanikud: "Teda valdas must meeleheide." Mind valdas kõige süsimustem meeleheide, mida üldse olla saab. Aga mitte kauaks.Teatavasti olen optimist ja ei oska juukseid kiskuda ega käsi murda. Oskan koguni läbi musta meeleheiteudu näha maailma roosilistes värvides."