Prints ja kerjus

                        Prahihoovist kuningakotta- õnn või õnnetus?

Käisin vaatamas lavastust “Prints ja kerjus”. See rääkis sellistest vastanditest nagu vaene ja rikas, õnnelik või õnnetu.  Peategelased, kelleks olid  prints ja kerjus, olid pärit täiesti erinevatest maailmadest. Lavastuse käigus juhtus nii, et nende maailmad pöörati pea peale ja kumbki neist sai teada, mida tähendab selle vastand, mida nad seni olid oma eluks pidanud.

See, et Tom sattus prahihoovist kuningakotta oli tema jaoks nii õnn kui ka õnnetus.  Õnn oli see, et enne kui ta elas tänaval ja pidi sageli kerjama, siis nüüd kuningakojas tahtsid kõik tema soove täita. Ja kui enne polnud tal midagi , isegi mitte süüa, siis nüüd oli tal kõik, mida ta ainult soovis. Ta võis kutsuda teenrid, kes täitsid iga tema soovi. Mingis mõttes oli see tema unistus, supelda külluses, kuid kuningakojas olid ka omad vead. Teda hakkas vaevama igavus, sest kuningakojas polmnud eriti midagi teha. Kõik näod on ikka ja jälle ühed ja samad ja midagi huvitavat ei toimunud. Kuningakojas olid kõik inimesed kalgid ja südametud. Kui Tom olekski saanud kuningaks, oleks ta pidanud edaspidise elu täiesti üksi veetma, sest kuningad ei tohi alamklassiga suhelda.  Ta oleks pidanud lahti ütlema oma sõpradest, emast, kõigist neist, kellest ta tegelikult väga hoolis.

                Samas kui Edwardi isa ei tundnud oma poega üldse, sest ta ei saanud aru, et nüüd oli tema poja asemel üks kerjus. Kuid Tomil, kerjusel, oli ema , kes teda armastas  ja kes tundis ta ära igas olukorras. Nende vahel olid teistsugused suhted, armastus ja hoolivus, mis sellest, et nad ei olnud rikkad, vaid vaesed. Kuningakojas ei saanud aga keegi kedagi usaldada. Inimesed olid salakavalad ja kasuahned. Lipitsedes püüdsid nad tegelikult kogu aeg printsi troonilt tõugata, et tema kohta endale saada. Selles mõttes oli Tomi sattumine kuningakotta üks suur õnnetus, sest nüüd pidi ta olema selliste inimeste seas. Samuti polnud tal haridust, et riiki valitseda ja keegi polnud õpetanud talle häid kombeid. Edwardit aga oli juba lapsest saadik kasvatatud kuningaks. Talle oli õpetatud häid kombeid ja ta oli haridust saanud ning tema teadis kuidas peab üks kuningas käituma. Tom polnud harjunud, et terve Inglismaa tähelepanu on temal ja lõpuks oleks kõik see tüütuks muutnunud. Enne kui ta elas tänaval pidi ta kogu aeg pingutama ja enda eest seista, nüüd aga istus ta ainult troonil.

Tom ei teadnud aga poliitikast ja riigi valitsemisest midagi, mis oleks võinud  võib olla riikide vahel mõne korraliku konflikti tekitada, kuid see eest  tänu oma raskele elule, oskas ta teistest hoolida ja  neid aidata. See oli õnn, et ta oskas näha elu rasket poolt, kuna ta polnud terve elu rikkuses veetnud nagu Edward. Tom oli pärit tänavalt ja ta teadis kui raske on seal elu. Sest need, kes tänavatel elasid, tapeti. Kuningana oleks tal olnud võimu, et neid inimesi, kes tänaval elasid, aidata. Printisna ta juba aitaski inimesi. Ühte naist taheti tappa ja ta astus vahele. Samuti andis ta korralduse mitte hukata kodutuid, kes elavad tänaval, vaid parem neile tööd anda. Selles mõttes oleks ta kindlasti tundunud end õnnelikuna, et ta oleks saanud inimesi aidata. Aga ma arvan, et mingis mõttes oleks ta aga olnud siiski väga õnnetu. Kuna Tom oli hea südamega, oleks tal hiljem tekkinud kindlasti suured süümepiinad, et ta valetas, et ta on prints.

Võib olla oligi selle näidendi mõte, et igas asjas on kaks poolt, nii halb kui ka  hea,  Kui mõnikord on raske halvas head näha, siis ei tähenda see seda, et seda seal ei ole, vaid et sa ei oska seda näha. Kerjus sai näha, mis on selles elus puudu kui sa oled rikas ja võimas. Prints aga sai tunda, mida tähendab kui sa ei ole seal, kus sa harjunud oled, kui raske see on, aga et ka sellel on omad head küljed.