"Penderwickid"

“Penderwickid”

           Suvejutustus neljast õest, kahest küülikust ja ühest väga huvitavast poisist

                                                            Jeanne Birdsall

“Penderwickid” oli üks tore suvejutustus neljast õest ja nende koerast, kelle nimi oli Vooster. Nad kõik elasid linnakorteris oma isaga. Tavaliselt olid nad kõik koos suvel rentinud ühe maamaja, aga nende tavaline valik oli juba kinni pandud. Seekord rentisid Penderwickid ühe  puumaja  Arundeli kandis ühe suure mõisa läheduses. Nende perel oli raskusi selle koha üles leidmisega, aga lõpuks nad jõudsid ikka kohale. Neli õde Rosalind, Jane, Skye ja Batty kohtuvad mõisa omaniku poja Jeffrey, aiatöölise Cagney ja ta küülikutega. Seal olles juhtub igasuguseid äpardusi ja naljalugusid. Ning neli õde satuvad aardeid täis pööningule, pääsevad eluga härja aedikust ja kaotavad ära kaks küülikut. Kuid kõik laheneb lõpuks ikka hästi.

Mulle meeldis, et raamat rääkis suvest. Samuti ka raamatu õhustik oli tore ja head tunnet tekitav. “Penderwickid” oli täpselt sobilik võrkkiiges lugemiseks ja jäätise söömiseks.      Sellepärast valisingi selle raamatu suvelugemiseks. Raamatu kaan juba kutsus lugema.

“Penderwickid” ei olnud väga põnev, aga ma ei oodanudki. See raamat oli isegi natuke etteaimatav. Lugedes ma teadsin, et kui oli mingi halb olukord, siis see alati laheneb hästi ja keegi ei saa viga. 

Autor hoidis huvi üleval toredate kirjeldustega ja sündmustega. Tegevust oli päris palju, mis meeldis mulle. 

Raamatu tegelased olid erinevad. Rosalind kõige vanem tütar oli kaksteist. Ta oli hoolitsev ja tundis kogu aeg, et ta pidi oma nooremate õdede eest hoolt kandma. Ning nende eest vastutama. Rosalind’il olid pruunid lokkis juuksed, samasugused nagu ka Jane’ il. Jane oli kümne aastane ning armastas kirjutamist ja terve suvi kirjutas ta seiklusjutte. Puumajas valis ta just pööningu toa, et seal rahulikult kirjutada. Jane ile üldse meeldis vanaaegne stiil kuigi ta mängis jalgpalli hästi. Skye oli blond ja siniste silmadega ja talle meeldis matemaatika. Ta oli mõnikord isekas ja natuke liiga sarkastiline. Batty oli neljane ja talle meeldisid väga loomad, aga ta oli väga kergeusklik. Näiteks ta ei teadnud, et härjad ei ole sõbralikud.

Ma nägin raamatus palju sarnasusi minu perega, kui mina ja mu õed olime väiksemad.  Mul endal oma õdedega on palju sarnaseid juhtumeid olnud nagu, et koer oksendab autos kellegi saabastele  ja ka sarnaseid tülisid nagu nendel oli.

Kokkuvõttes oli raamat armas suvelugemine.