Smaragdatlas

              Smaragdatlas

             John Stephens

Mina lugesin „Smaragdatlast“. See raamat oli täiesti meeliülendav. Teosel olid minu lemmikud raamatu omadused: Väga pinev põnevus, sisse oli segatud maagiat, lugu oli seikluslik, aga liigutav, tegelased usutavad, välja mõeldud olendid. Raamatus olid hundid, moorumid ja palju teisi tegelasi. Iga hetk raamatut lugedes tuli mul ette kohe pilt tegevusest. Raamat meeldis mulle niiväga, et ei ole isegi sõnu. Inimesed! Kellele meeldib seiklus, ulme, fantaasia, peate seda lugema!

           „Smaragdatlas“ jutustas lugu kolmest lapsest: Kate, Michael ja Emma. Nende ema ja isa olid mingil põhjusel pidanud hülgama oma lapsed, kui Kate oli alles neljane. Need kolm last olid kümme aastat juba lastekodudes elanud, kui nad viidi ühte kummalisse orbudekodusse, kus olidki ainult nemad kolm. Kui nad sinna jõudsid oli ümbrus välja surnud. Ei ühtegi last ega rohelust ja öösiti ulusid verejanulised hundid. Kõik inimesed seal olid mornide nägudega ja ebasõbralikud. Kummalises lossist lastekodus ringi käies leidsid lapsed ühe raamatu, kunagi hiljem said nad teada, et see on alguse raamat. Pannes ühe foto, mis oli tehtud paarkümmend aastat tagasi, raamatu vahele, läksidki nad minevikku, sinna kus see pilt oli tehtud. Minevikus seikeldes saidki nad teada miks olid Cambridge Fallsist kõik lapsed kadunud. Ning nad said teada, et nende saatus on päästa maailm, inimesed kurja krahvinna hirmuvalitsuse käest.  Michael, Kate ja Emma olid välja valitud ja selle loo käigus said nad ka teada oma vanematest.