"Percy Jackson"

"Percy Jackson"

Rick Riordan

Raamat "Percy Jackson" on imeulme ehk fantaasiakirjandus. Selles raamatus on läbi põimunud fantaasia kreeka mütoloogiaga. Peategelane on samuti üks pooljumalatest ja selgub, et tema ema on ta isa päritolu varjanud, et teda kaitsta. Kuid peagi muutub kõik- Percy on küll alles 12 aastane poiss, kuid tal on aeg teada  saada,  kes ta tegelikult on. Percy on käinud paljudes koolides, kuna ta hinded ei ole just kõige paremad ja tal on tähelepanuhäire. 

 Percyl on ka üks sõber – Grover, kes on natuke on kummaline ja ta liigub ka omapärasel moel. Tegelikult on ka tema üks mütoloogilisetest tegelastest, ta on saatür ehk pooleldi inimene ja  pooleldi kits, seepärast ta varjab ka oma jalgu.

Percy ei hooli muudest õppeainetest eriti, aga talle meeldib kõik mütoloogiaga seotud teemad ja selle aine õpetaja härra Brunner, kes õpetab ladina keelt. See õpetaja liigub  ratastooliga ringi.

Salapärased sündmused algavadki siis kui Percy läheb klassieksukrsioonile Metropolitani kunstimuuseumi, tutvuma vana Kreeka ja Rooma teemaga. Klassiga on kaasas, ka proua Dodds, kes on nende matemaatikaõpetaja. Ühel hetkel muutub matemaatikaõpetaja koletuks fuuriaks, kes on mütoloogiline koletis ja Percy peab temaga võitlusesse astuma. Keegi teine seda lahingut küll ei näe ning hiljem tuleb välja, et nende koolis sellist matemaatikaõpetajat ei töötagi.

Percy seiklused jätkuvad, sest kui ta koolist koju vaheajale naaseb, ütleb ta ema, et on aeg minna suvelaagrisse Montauki. Tuleb välja, et see laager on üsna isemoodi.

Tegelased, kes elasid ohutuse eesmärgil  olid kõik pooleverelised ehk pool jumalad ja pool inimesed. Üks nende vanematest oli jumal ning teine inimene.  Percy saab teada, et ka tema on üks neist.

Percy elu on ohus kuna Zeus arvab, et ta varastas tema välgunoole. Ja ees seisab veel lugematuid seiklusi koos sõpradega. Ja nagu põnevas loos ikka, aset leiab nii reetmisi kui ootamatuid pöördeid, mida siinkohal ära tooma ei hakkaks.

Tegelikult on seda raamatut väga huvitav lugeda, sest see annab hea võimaluse teha tutvust ka kreeka mütoloogiaga ja kõigi nende mütoloogiliste olenditega nagu harpüiad, kentaurid, moirad. 

Võib öelda, et raamatu autoril on hästi ja huvitavalt õnnestunud need teemad sisse tuua ja säilitada põnevus raamatu lõpuni. Huvitav oligi jälgida kuidas autor oli imeulme kirjandusele omaselt loonud fantaasiamaailma, kus mütoloogiast tuntud tegelased tegutsevad tänapäevamaailmas. Igal juhul andis see lugejale hea võimluse teha tutvust Olümpose jumalatega hoopis teisel moel ja vaadata kuidas autor oli seekord need oma fantaasiatesse põiminud.

Peategelane Percy ongi huvitav just selle poolest, et ta alles õpib tundma oma võimeid ja kuidas neid elus kasutada. Ta ei tea oma tugevaid külgi, vaid seda, et kool ning tavaline maailm tema ümber on välja toonud just tema nõrgad küljed. Nagu näiteks, et inglise keeles pole ta oskused head, kuid pooleverelaagris selgub, et ta suudab vabalt lugeda vanakreeka keelt.

Ja seikluste käigus hakkavad välja tulema tema erilised oskused, mis annavad talle julgust edasi minna.

Soovitan seda raamatut väga, isegi siis kui olete näinud samanimelist filmi. See raamat on ikka lugemist väärt, sest mitmed kohad on siiski erinevad.

"Libahunt"

"Libahunt"

August Kitzberg

"Libahunt" on kirjutatud näidendi vormis lugu. See rääkis ühest perest, kus oli vanemad, vanaema, poeg Margus ja kasutütar Mari. Ühel päeval  peale kirikus nõia surnuks peksmist, ilmus tüdruk Tiina Tammaru selle pere ukse taha. Pere kahtlustas, et Tiina võis olla nõia tütar, aga sellegi poolest võtsid nad lapse endale kasvatada. Plaaniti, et täiskavanuna abielluvad Margus ja Mari. Kuid Margusele hakkas meeldima hoopiski võõras ja teistmoodi Tiina. 

Tiina oli vaba hing ning ta uskus loodusesse. Ta oli teistsugune ja sellepärast teda ka kiusati. Mari tahtis Margust endale ja armukadedusest algatas kuulujutud, kuidas Tiina on libahunt. Ta väitis, et nägi kuidas Tiina aplalt varssa vaatas ja järgmine päev oli varss surnud. Inimesed seal külas olid ebausklikud ja arvasid, et asjad mida nad ei suutnud seletada olid halvad ja saatanast. Seepärast oli ka neile omane kõike, mis oli neile harjumuspärasest erinev, vihata. Erinevus tähendas neile halba. Tiina ellusuhtumine ärritas neid, kuna nende endi elud olid raskepärased ja rõõmutud, kuid Tiina oskas olla õnnelik. Ta tundis lihtsatest asjadest rõõmu, nagu lillede korjamine. Sellepärast ka Mari vihkas Tiinat. Mari oli kuulekas, töökas ja uskus vanadesse tavadesse. Ta oli kahe jalaga maa peal ja tahtis olla sarnane teistele  külainimestele. Kui vaadata Mari käitumist seoses Tiinaga, siis Mari tõukas eemale Tiinat, võideldes oma õnne eest. Mari soovis abielluda Margusega  ja ta ei tahtnud Margusest ilma jääda.

"Libahunt" on traagiline lugu, mis lõppeb ühe peategelase surmaga. Margus lasi kogemata Tiina pihta ja Tiina suri Marguse käte vahel, tänades, et just Margus ta piinad lõpetas. Pärast Marguse juurest lahkumist, oli Tiina metsas elades väga õnnetu, kuna ta armastas Margust väga. Kui Margus seisis valiku ees, kas seista oma armastuse eest ja minna Tiinaga ning elada koos temaga õnnelikult, mis siis et külaelanikud seda halvaks panid või jääda Mariga, siis valis ta lihtsama tee. 
Ta ei julgenud seista Tiina eest, vaid otsustas kuulata oma vanemaid. Oma südame asemel kuulas ta mõistuse häält. Elada kindlat elu talus, abielluda tavalise tööka Mariga, kasvatada lapsi, rügada tööd ja jääda vanaks sealsamas talus. Margus mõtles realistlikult ja Tiina sinna ei mahtunud sinna ahtasse maailma. 

Eelkõige räägibki "Libahunt" sellest kui raske on jääda truuks iseendale, kui ümbritsevad inimesed on su vastu. Ja kui suured võivad olla inimeste eelarvamused teistsuguse vastu.

"Kärbeste Jumal"

"Kärbeste jumal"

William Golding

"Kärbeste jumal" rääkis 13-aastaste poiste kambast, kes sattusid lennuõnnetuse tagajärjel üksikule tsivilisatsioonita saarele. Nendega ei olnud kaasas ühtegi täiskasvanut ning nad pidid omapäi hakkama saama. Varsti võis näha, kuidas ühiskonnast eraldatud poisid moodustasid ühiskonna minimudeli. Alguses töötasid nad koos, kuid varsti tekkisid lahkhelid ning toimus võimuvõitlus kahe poisi (Jacki ja Ralphi) vahel. Mõlemad neist tahtsid olla kamba pealikud ning panna oma sõna maksma. Nende alguses ühtne kamp jagunes kaheks ebavõrdseks grupiks, kuna mitmed poisid hakkasid minema üle Jacki poolele. Lõpuks olid ühte kampa jäänud vaid Ralph, tema ustav sõber, keda hüüti Põssaks ja kaksikud. Põssa oli poiss, kes kogu aeg toetas Ralphi, kuigi too tõukas teda pidevalt eemale. Põssa tegelik nimi raamatu vältel välja ei tulnudki. Selle hüüdnime sai ta teda pidevalt mõnitavatelt poistelt. Kui Põssa oli surnud ning kaksikud olid sunnitud minema üle teisele poolele, jäi Ralph üksinda. Kuna sel moel oli Ralph poistekambast, mis sümboliseeris ühiskonda, välja heidetud, hakkasid ka teised teda "kiusama"- Jack alustas inimjahti Ralphile. Kaksikud hoatasid Ralphi, andes talle teada, et Jack oli teiba tema jaoks mõlemast otsast teravaks teinud, teda jahiti kui metssiga- ta pead taheti näha teiba otsas. 

Pealkiri "Kärbeste jumal" on samuti väga kõnekas ja sümboolne. Poisid seal saarel tundsid lõbu ja põnevust tappes sigu, kuna tunne, et sa saad kellegi elu üle otsutada oli joovastav. Nad tahtsid tunda end jumalatena, võttes endast nõrgematelt elu. Neile meeldis mängida kellegi eluga nagu oleks ta kärbes ja sellest ka raamatu pealkiri. 

 Ainus, keda poisid ise kartsid, oli saarel elav koletis, aga see koletis oli peidus nende endi sees. Saarel ei olnud tegelikult vaja kedagi karta peale teiste poiste ja neis oleva metslase. Ja see koletis oligi lõpuks nendest endast tugevam või nende jumal, mis nende üle võimust võttis. Justkui oleksid need poisid koletise mängukannid.

Ja sea pea, mille nad teivasse ajasid ja ohverdasid koletisele, ohverdasidki nad selle koletisele enda sees. Mida rohkem nad metslasteks muutusid, seda suuremaks kasvas koletis nende enda sees. Teda ei olnud võimalik ei tappa ega sellele ka jahti pidada. Simonil oli metsas justkui vestlus kärbeste jumalaga, seapeaga teiva otsas, kes oligi niiöelda see koletis. Kärbeste jumal ütleski, et tema eest ei saa ära põgeneda, kuna ta on osa Simonist endast.

Osad poisid hakkasid enda nägu maalima ja maske kandma. Maske kandes ei tundnud nad piinlikust, mask justkui varjaks nende isikut. Kandes neid nägid nad metslased välja ja tundsid ning andsid endale vabaduse käituda ka nagu metslane. Kui Simon tuli pimedas metsast ja nad arvasid, et tema on koletis, hakkasid nad teda kohe ründama, tappes ta külmavereliselt ja julmalt. Kui Simon, ehk nende arvates koletis, oli surnud, siis ikkagi elas koletis tegelikult edasi.  Simoni  tegelaskuju kandis selle raamatu põhiideed. Siin võib tuua paralleele maski kandmise ja anonüümse internetis kommenteerimise koha pealt tänapäeval. Kirjutatakse kõike anonüümselt ja näib nagu vastutust ei peakski öeldu eest võtma. Vabadus öelda kõike. Nii nagu maskide kandmine andis nendele poistele tunde, et kõike võib teha, ka teise inimese võib ära tappa.

             Pärast Simoni surma ei tahtnud Ralph uskuda, et asjad niimoodi läksid. Et ta ise oli kõrvalt vaadanud Simoni surma. Ta ei tahtnud uskuda, et midagi sellist oli juhtunud. Põssa püüdis teda lohutada öeldes, et see oli õnnetus, aga Ralph kartis, kartis neid endid.

Ma mõtlen, et kas Ralph oleks olnud ise sama julm nagu Jack, kui ta oleks olnud Jacki asemel pealik. Kas Ralph jäi ainult seepärast inimlikuks, kuna ta oli nurka surutud. Kas tema südames oli sama pimedus, mis pani teised poisid teda loomalikult jahtima või ei?

Kui ei oleks olnud jahti ja metsa põletamist, et leida Ralphi, poleks ka laevakapten poisse näinud ja päästma tulnud. Nii et teatud mõttes, Ralph olles ohver tõi pääsemise neile kõigile.

Olulised sümbolid olid veel merekarp, mis sümboliseeris korda ja seadusi. Odad, mis tähendasid metslaslikust ja vägivalda. Koletis, mis sümboliseeris hirmu ja kaost. Tuli, mis tähendas pääsemist ja turvalisust. 

Raamatu alguses tundusid mulle kõik poisid ebameeldivad.  Nad olid ebaviisakad ja kiuslikud Põssa suhtes. Aga omamoodi oli Põssa oma selgrootusega samuti ärritav. Raamatu vältel tugevamate isiksustega poiste halvad küljed võimendusid, välja arvatud Ralph. Aja möödudes sai ta aru, kui tähtis oli jääda inimlikuks. Kui sinna sattudes oli Ralph enesekeskne ja vaenulik, siis ajaga ta arenes. 

Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Simon. Kuigi ta ei võtnud teiste poiste tegevustest nii palju osa, oli tema roll raamatus suur. Ta tundus mulle võibolla natuke eraklik, aga samas abivalmis. Ta ei olnud konfliktne ning elas rohkem enda mõtetes. Simon meeldis mulle kuna ta käitus moraalselt. Tema oligi esimene, kes sai aru, et saarel koletist ei ole. Simon esindas inimese heatahtlikku poolt.

Ma arvan, et "Kärbeste jumal" on väga sügav raamat ning seda saab analüüsida mitmel tasandil. Samuti ka väga hea raamat, kuna loo mõte koorub lahti alles pärast raamatu lugemist. Ma pole ammu lugenud raamatut, millest jagub mõtteainet nii kauaks.

Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: Koolipuhvet 9.01 kell 9.40

Kirjandusklubis osalejad: Lily, Katariin, Hede, mina

Raamatu autor ja pealkiri: "Läburindijooksja" James Dashner

Võtmeteemad:

Kuidas jääda ellu raskes olukorras ja teha õigeid otsuseid. Hinnata riske ja leppida tagajärgedega.

Võtmestseenid:

Kui Thomas ärkab üles teadmata, kus ta on. Stseen, kui Thomas laseb painajal ennast nõelata, et talle tuleks tagasi mälu.

Võtmekarakterid:

Thomas- peategelane. Tumedapäine ja pärast sinna sattumist hakkab ta jooksjaks, kuna ta tahab saada vastuseid oma küsimustele.

Alby- Poiss, kes on neist kõige vanem. Samuti ka pealik, kes püüdis hoida korda ja distsipliini, et nad ellu jääksid.

Chuck- 12-aastane poiss, kes sai Thomas'ega heaks sõbraks.

Newt- Pikka kasvu tark poiss, kes aitas Thomas'el kohaneda ja sai temaga ka väga heaks sõbraks.

Teresa- Ainuke tüdruk, tumeda peaga. Tal on telepaatiline ühendus Thomas'ega.

Võtmesümbolid:

Labürint- See, mis hoidis noori vangis maailma eest ja sundis neid iga päev oma elu eest võitlema.

Painajad- Nagu halb unenägu, mis ei lõppe. Koletised, kes olid programmeeritud tapma kõiki inimesi, kes labürindis olid.

Raamatu peategelane oli Thomas, ta soovis pääseda labürindist ja et keegi temale kallitest inimestest ära ei sureks. Aga teda takistas teadmatus ja painajad. Ta ei teadnud kuidas sealt pääseda ja iga hetk ähvardas teda oht. Thomas püüdis koos Minho'ga joostes  lahendust leida, otsides väljapääsu. Kõige selle käigus paljud neist surid, aga paaril neist õnnestus leida koht, kus painajad tulid ja sedakaudu põgeneda.

"Labürindijooksja"

"Labürindijooksja"

James Dashner

Ma lugesin jõuluvaheajal "Labürindijooksja". See raamat rääkis noortest, kes olid kinni ühes läbürindis. Ühel päeval satub sinna poiss nimega Thomas. Õigemini ta ärkab üles ja leiab ennast labürindi keskmest teadmata, kuidas ta sinna sai. Thomase mälu oleks justkui kustutatud ja ta ei tea enda mineviku kohta midagi. Teised noored, kes on sinna sattunud samuti maa alt tuleva liftiga,  ei tea ka midagi rohkem, kui enda nime.  Nad on sinna kiviseintega  väljakule laagri teinud ja osad neist on seal juba pikemalt olnud. Nad on paika pannud laagri reeglid. Näiteks osad neist on "jooksjad", kes jooksevad läbürindis ja püüavad leida väljapääsu kui labürindi uks avaneb. Iga hommik avaneb suure kiviseina sees üks uks ning sulgub iga õhtu. Aga see on väga ohtlik, sest labürindi koridoride vahel on olendid nimega painajad, kes on hiiglaslikud masin-koletised. Nad on ohtlikud ja nendega kohtumine lõppeb enamasti surmaga. Pärast Thomase saabumist hakkavad juhtuma imelikud asjad. Uksed ei sulgu enam ööseks ja painajad pääsevad sisse ning viivad poisse ära vaikselt ja ükshaaval. Samuti ei tule enam liftiga maa alt varusid. Sellepärast olid nad sunnitud leidma väljapääsu veelgi kiiremini.

Terve raamatu vältel püüdsid need poisid leida väljapääsu labürindist. Ning saada vastuseid küsimustele, et miks on nad labürinti pandud, kes nad sinna pani ja kuidas saaksid  nad sealt minema pääseda. Muidugi osa noortest arvas, et parem olekski jääda labürindi keskmesse, kus on enamasti rahulik, kui riskida oma eluga püüdes sealt põgeneda. 

Nad kasutasid omavahel palju veidraid termineid, mida päriselt olemas ei ole. Näiteks suhka, välujad.

"Labürindijooksja" oli väga põnev, kaasahaarav ning kokkuvõttes tempokas raamat. Tegelaskujud olid huvitavad ja  koletised  ehk painajad olid päris kõhedusttekitavad.

 "Labürindijooksja" oli natuke sarnane teistele noorteraamatutele. Näiteks "Näljamängud", "Lahkulööja". Nendes kõikides raamatutes on läbivaks teemaks maailmalõpp ja noored, kes  püüavad sellest kaosest, mis neid ümbritseb, eluga välja tulla.