"Kärbeste Jumal"

"Kärbeste jumal"

William Golding

"Kärbeste jumal" rääkis 13-aastaste poiste kambast, kes sattusid lennuõnnetuse tagajärjel üksikule tsivilisatsioonita saarele. Nendega ei olnud kaasas ühtegi täiskasvanut ning nad pidid omapäi hakkama saama. Varsti võis näha, kuidas ühiskonnast eraldatud poisid moodustasid ühiskonna minimudeli. Alguses töötasid nad koos, kuid varsti tekkisid lahkhelid ning toimus võimuvõitlus kahe poisi (Jacki ja Ralphi) vahel. Mõlemad neist tahtsid olla kamba pealikud ning panna oma sõna maksma. Nende alguses ühtne kamp jagunes kaheks ebavõrdseks grupiks, kuna mitmed poisid hakkasid minema üle Jacki poolele. Lõpuks olid ühte kampa jäänud vaid Ralph, tema ustav sõber, keda hüüti Põssaks ja kaksikud. Põssa oli poiss, kes kogu aeg toetas Ralphi, kuigi too tõukas teda pidevalt eemale. Põssa tegelik nimi raamatu vältel välja ei tulnudki. Selle hüüdnime sai ta teda pidevalt mõnitavatelt poistelt. Kui Põssa oli surnud ning kaksikud olid sunnitud minema üle teisele poolele, jäi Ralph üksinda. Kuna sel moel oli Ralph poistekambast, mis sümboliseeris ühiskonda, välja heidetud, hakkasid ka teised teda "kiusama"- Jack alustas inimjahti Ralphile. Kaksikud hoatasid Ralphi, andes talle teada, et Jack oli teiba tema jaoks mõlemast otsast teravaks teinud, teda jahiti kui metssiga- ta pead taheti näha teiba otsas. 

Pealkiri "Kärbeste jumal" on samuti väga kõnekas ja sümboolne. Poisid seal saarel tundsid lõbu ja põnevust tappes sigu, kuna tunne, et sa saad kellegi elu üle otsutada oli joovastav. Nad tahtsid tunda end jumalatena, võttes endast nõrgematelt elu. Neile meeldis mängida kellegi eluga nagu oleks ta kärbes ja sellest ka raamatu pealkiri. 

 Ainus, keda poisid ise kartsid, oli saarel elav koletis, aga see koletis oli peidus nende endi sees. Saarel ei olnud tegelikult vaja kedagi karta peale teiste poiste ja neis oleva metslase. Ja see koletis oligi lõpuks nendest endast tugevam või nende jumal, mis nende üle võimust võttis. Justkui oleksid need poisid koletise mängukannid.

Ja sea pea, mille nad teivasse ajasid ja ohverdasid koletisele, ohverdasidki nad selle koletisele enda sees. Mida rohkem nad metslasteks muutusid, seda suuremaks kasvas koletis nende enda sees. Teda ei olnud võimalik ei tappa ega sellele ka jahti pidada. Simonil oli metsas justkui vestlus kärbeste jumalaga, seapeaga teiva otsas, kes oligi niiöelda see koletis. Kärbeste jumal ütleski, et tema eest ei saa ära põgeneda, kuna ta on osa Simonist endast.

Osad poisid hakkasid enda nägu maalima ja maske kandma. Maske kandes ei tundnud nad piinlikust, mask justkui varjaks nende isikut. Kandes neid nägid nad metslased välja ja tundsid ning andsid endale vabaduse käituda ka nagu metslane. Kui Simon tuli pimedas metsast ja nad arvasid, et tema on koletis, hakkasid nad teda kohe ründama, tappes ta külmavereliselt ja julmalt. Kui Simon, ehk nende arvates koletis, oli surnud, siis ikkagi elas koletis tegelikult edasi.  Simoni  tegelaskuju kandis selle raamatu põhiideed. Siin võib tuua paralleele maski kandmise ja anonüümse internetis kommenteerimise koha pealt tänapäeval. Kirjutatakse kõike anonüümselt ja näib nagu vastutust ei peakski öeldu eest võtma. Vabadus öelda kõike. Nii nagu maskide kandmine andis nendele poistele tunde, et kõike võib teha, ka teise inimese võib ära tappa.

             Pärast Simoni surma ei tahtnud Ralph uskuda, et asjad niimoodi läksid. Et ta ise oli kõrvalt vaadanud Simoni surma. Ta ei tahtnud uskuda, et midagi sellist oli juhtunud. Põssa püüdis teda lohutada öeldes, et see oli õnnetus, aga Ralph kartis, kartis neid endid.

Ma mõtlen, et kas Ralph oleks olnud ise sama julm nagu Jack, kui ta oleks olnud Jacki asemel pealik. Kas Ralph jäi ainult seepärast inimlikuks, kuna ta oli nurka surutud. Kas tema südames oli sama pimedus, mis pani teised poisid teda loomalikult jahtima või ei?

Kui ei oleks olnud jahti ja metsa põletamist, et leida Ralphi, poleks ka laevakapten poisse näinud ja päästma tulnud. Nii et teatud mõttes, Ralph olles ohver tõi pääsemise neile kõigile.

Olulised sümbolid olid veel merekarp, mis sümboliseeris korda ja seadusi. Odad, mis tähendasid metslaslikust ja vägivalda. Koletis, mis sümboliseeris hirmu ja kaost. Tuli, mis tähendas pääsemist ja turvalisust. 

Raamatu alguses tundusid mulle kõik poisid ebameeldivad.  Nad olid ebaviisakad ja kiuslikud Põssa suhtes. Aga omamoodi oli Põssa oma selgrootusega samuti ärritav. Raamatu vältel tugevamate isiksustega poiste halvad küljed võimendusid, välja arvatud Ralph. Aja möödudes sai ta aru, kui tähtis oli jääda inimlikuks. Kui sinna sattudes oli Ralph enesekeskne ja vaenulik, siis ajaga ta arenes. 

Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Simon. Kuigi ta ei võtnud teiste poiste tegevustest nii palju osa, oli tema roll raamatus suur. Ta tundus mulle võibolla natuke eraklik, aga samas abivalmis. Ta ei olnud konfliktne ning elas rohkem enda mõtetes. Simon meeldis mulle kuna ta käitus moraalselt. Tema oligi esimene, kes sai aru, et saarel koletist ei ole. Simon esindas inimese heatahtlikku poolt.

Ma arvan, et "Kärbeste jumal" on väga sügav raamat ning seda saab analüüsida mitmel tasandil. Samuti ka väga hea raamat, kuna loo mõte koorub lahti alles pärast raamatu lugemist. Ma pole ammu lugenud raamatut, millest jagub mõtteainet nii kauaks.