Krabat

                             KRABAT 

                OTFRIED PREUSSLER

Krabat oli raamat, mis rääkis ühe poisi lugu, kuidas ta sattus salapärasesse veskisse, kus tegeleti musta maagiaga. Krabat oli orb ning tal polnud peret, kuid varem oli ta koos kahe sõbraga rännanud ringi ning ööbinud erinevate inimeste juures. Kuni üks öö nägi ta und, et ta peaks minema Koselbruchi veskisse. Selllest järgmine päev ta jooksiski sõprade juurest kohta, kus hääl unes käskis. Veskis olid kummalised kombed ja rituaalid ning üsna range kord. Krabatit aitas Tonda, kes oli üks vanematest olijatest. Alati pidi veskis olema 12 poissi, muidu vesiki ei töötanud. 

Veskipoisse õpetas Meister, kes teadis musta maagia saladusi ning oli poiste vastu julm. Meister oli Vaderi teenistuses, kes ajas veskis oma süngeid asju. 

Esimest korda viis Tonda Krabati küla lähedale Lihavõtteööl ning näitas talle kuidas saab enda kehast väljuda ning ringi hõljuda. Tonda rääkis talle ka, et ei tohi mingil juhul öelda Meistrile selle inimese nime, keda armastad. Tonda armastas Worschulat, kuid Meister hukutas ta. Krabatile hakkas meeldima üks ilusa häälega külatüdruk, kes oli eeslaulja.

Aeg möödus ja veskis olid oma kombed. Peagi sai Krabatile selgeks, et igal uuel aastal leiti üks veskipoiss surnuna ja asemele tuli uus poiss. Ja nii juhtus ka Krabati hea sõbra Tondaga. Meistril oli kokkulepe Vaderiga, et iga aasta ta annab talle ühe poisi hinge või sureb ise. 

Kuid õnneks oli aastas üks kord võimalik, et kui keegi, kes armastab õpipoissi võib ta tulla ja teda vabaks paluda. Kuid selleks tuleb teha läbi üks test. Krabati tüdruk peab samuti selle testi läbima, kuid Meister teeb selle eriti raskeks. Ta muudab kõik poisid ühesugusteks- ronkadeks ja Tüdruk peab ära tundma selle, keda ta armastab. Tüdrukul õnnestub see, kuna ta tunneb, et Krabat muretseb tema pärast ja ta süda on hirmul. 

Tänu armastuse jõule, nõidus puruneb ja veski kaob.

Mulle see raamat meeldis, kuna see rääkis kõigest sellest, mis on elus oluline nagu sõprus ja headus. Armastus võidab kurja, oli selle raamatu peamine mõte. Tegelastest meeldis mulle eriti Krabat ja Tonda ning Juro. Juro eriti selle poolest, et ta mängis lollikest, aga tegelikult  oli ta veskis kõige kauem vastu pidanud. Tonda aga oli aus ning õiglane ning seisis ka teiste eest, seetõttu sai Meister ühel hetkel aru, et ta on juba liiga arukaks muutunud. Kohtumine Tüdrukuga oli kõige parem asi, mis Krabatiga üldse juhtuda sai, sest tema vaprus päästis kõigi nende hinged. 

Krabati kohta on tehtud ka film. Kahjuks suri raamatu autor selle aasta veebruaris.

Smaragdatlas

              Smaragdatlas

             John Stephens

Mina lugesin „Smaragdatlast“. See raamat oli täiesti meeliülendav. Teosel olid minu lemmikud raamatu omadused: Väga pinev põnevus, sisse oli segatud maagiat, lugu oli seikluslik, aga liigutav, tegelased usutavad, välja mõeldud olendid. Raamatus olid hundid, moorumid ja palju teisi tegelasi. Iga hetk raamatut lugedes tuli mul ette kohe pilt tegevusest. Raamat meeldis mulle niiväga, et ei ole isegi sõnu. Inimesed! Kellele meeldib seiklus, ulme, fantaasia, peate seda lugema!

           „Smaragdatlas“ jutustas lugu kolmest lapsest: Kate, Michael ja Emma. Nende ema ja isa olid mingil põhjusel pidanud hülgama oma lapsed, kui Kate oli alles neljane. Need kolm last olid kümme aastat juba lastekodudes elanud, kui nad viidi ühte kummalisse orbudekodusse, kus olidki ainult nemad kolm. Kui nad sinna jõudsid oli ümbrus välja surnud. Ei ühtegi last ega rohelust ja öösiti ulusid verejanulised hundid. Kõik inimesed seal olid mornide nägudega ja ebasõbralikud. Kummalises lossist lastekodus ringi käies leidsid lapsed ühe raamatu, kunagi hiljem said nad teada, et see on alguse raamat. Pannes ühe foto, mis oli tehtud paarkümmend aastat tagasi, raamatu vahele, läksidki nad minevikku, sinna kus see pilt oli tehtud. Minevikus seikeldes saidki nad teada miks olid Cambridge Fallsist kõik lapsed kadunud. Ning nad said teada, et nende saatus on päästa maailm, inimesed kurja krahvinna hirmuvalitsuse käest.  Michael, Kate ja Emma olid välja valitud ja selle loo käigus said nad ka teada oma vanematest.

   

Viimne õlekõrs

                                 „Viimne õlekõrs“

                              

                                Jeff Kinney

„Viimne õlekõrs“ on ühe üpardi päeviku kolmas osa. Ma olen lugenud kõiki osasid ja esimene oli kõige naljakam.

          See raamat räägib poisist nimega Greg Heffley, kelle elu pole just meelakkumine. Ta käib koolis, kus ta püüab kogu aeg ennast populaarsuse redelil tõsta, kuid iga kord kui ta midagi üritab kukub see halvasti välja. Selles raamatus tahab Greg`i isa ta sõjväe kooli saata ja panna teda mehisemaid asju tegema. Kuid muidugi pole see asi mida Greg teha tahaks. Gregil on väike vend Manny, kellega on tihti palju tüli ja jama. Tal on ka sõber Rowley, kellega koos teeb ta igasuguseid naljakaid asju. Õigemini neil lihtsalt juhtuvad sellised asjad. Seal raamatus oligi palju naljakaid situatsioone. See raamat on võetud elust enesest! Raamat oli kirjutatud päeviku stiilis. Nagu oleks käsikiri ja kõrvale olid olukorrast tehtud ka kriipsujukude näol pildikesed.

            Kokku võttes soovitan seda raamatut nendele, kes soovivad lihtsat lõbusat lugemist!

Tim Thaler ehk müüdud naer

„Tim Thaler ehk müüdud naer“

James Krüss

See raamat rääkis ühest poisist nimega Tim Thaler, kes elas väikesel tänaval, väikeses korteris. Ta ema oli ära surnud, kui ta oli väike. Tim`i isa abiellus uuesti uue naisega, et Tim`il oleks ema. Aga pigem rohkem oli see Tim`ile ebameeldiv, et ta sai uue ema ja venna. Kuna uus ema oli kuri ja vend vastik. Kasuema oli range ja armastas ainult Tim`i venda. Tim`i isa tuli ainult pühapäeviti koju, kuna ta oli ehitustööline ja see päev oli Tim`i jaoks parim päev nädalas. See oli ainuke päev mil Tim naeris oma ilusat naeru, mida mõnigi ihaldas.Kui Tim`i isa pühapäeval tuli läksid nad alati hipodroomile. Kuni ühel päeval juhtus Tim`i isaga õnnetus ehitusplatsil ja ta suri. Matuste ajal ei suutnud Tim olla seal ja ta jooksis kohta, kus tal isaga alati tore oli olnud, hipodroomile. Seal kohtas ta üht meest, kes ütles talle võidu hobuse. Tim vedaski selle hobuse peale kihla, aga sealt võidetud raha varastati teel koju talt ära. See kordus iga pühapäev kuni ühel korral tegi see sama mees ettepaneku, et Tim võidab kõik kihlveod ja mees saab Tim`i naeru endale. Tim nõustus, kuid pärast seda ta avastas, et ilma naeruta ei saa olla õnnelik, isegi siis kui sul on palju raha. Tim läks laia maailma, et tagasi saada oma naer. Sealt ta seiklus algaski.

                       Mulle „Tim Thaler ehk müüdud naer“ väga meeldis. See oli põnev. Tegevust oli piisavalt, mis oli hea. Ei kippunud liiga igavaks. Selle raamatu puhul mulle meeldis peensus, kui Tim sai Parun Taruk`i pärijaks. Parun Taruk oligi sama mees, kes oli ostnud Tim`i naeru. Kuid ta ei olnud seda mingi hinnaga nõus tagasi andma. Taruk`i ja Tim`i kõik dialoogid olid osavad ning mõlemal poolel olid head argumendid. Mis siis, et Taruk oli halb tegelane, mulle meeldis ikka tema isiksus.  

           Raamatu lõpus sai Tim aru, et Taruk oli tagurpidi Kurat. Sest Parun Taruk oli tõesti nagu Kurat. Samuti sai Tim aru miks Parun nii väga vajas ta lapselikku naeru. Naer on sisemine vabadus. Kui Parun oli naeru ostnud võttis ta kõike palju lihtsamalt ja vabamalt, kuna tal oli võime naerda.    

Alice imedemaal

                                  "Alice imedemaal"

                          L. Caroll


Ma lugesin kevadvaheajal "Alice imedemaal". Ma olen filmi näinud, kuid tahtsin ise seda raamatut ka lugeda. See tundus tore ja huvitav. Muidugi oli "Alice imedemaal" tore, kuid mitte nii huvitav. Neid tegelasi ma teadsin, samuti, mis ka seal juhtub. Raamatus oleks võinud olla rohkem tegevust. Sündmustik venis natuke. Ma arvan,et kõik teavad juba Alice i lugu aga siiski. Alice oli noor uudishimulik tüdruk. Üks päev näeb ta aias jooksmas valget küülikut vesti ja kellaga. Alice järgneb talle. Küülik kiirustab kuhugi ega märka Alice it. Lõpuks jõuab küülik suure augu juurde ja hüppab sinna sisse. Alice hüppab samuti ja sellele järgneb pikk kukkumine, mis ei taha ära lõppeda. Talle tundub nagu ta jääkski kukkuma. Kuni lõpuks tuleb põhi ja ta jõuab ühte tuppa. Sealt Alice i seiklus algaski kui ta sattus imedemaale, kus ta kohtus vesipiipu suitsetava tõuguga, kaardist koosneva kehaga mehikesi, hullu kübarseppa, rääkivat küülikut ja nähtamatu kassi naeratust. Tegelasi seal jagus.

Selle raamatu lugemine läks väga kiiresti, see oli ainult 100 lehekülge. Raamat oli vanas ja väikeses trükis, mis tegi raamatu lugemise pikemaks. Kuid siiski läks ruttu, üks päev hakkasin lugema, teine päev lõpetasin. Selle raamatu puhul meeldis mulle tegelased, eriti irvikkass. Samuti, et see oli imedemaa, kõik võis juhtuda, kuna kõik seal olid täiesti omamoodi. 


Tegelased


Alice- Tüdruk kellele meeldis kord, samuti, et kõik oleks selge ning arusaadav. Talle ei meeldi, kui on midagi mida ta ei mõista. Ainult ta  kipub  olema ninatark. Alice tahtis, et alati oleks tal õigus.





Kübarsepp- Natuke hull mees, kes on väga omapärane. Ta joob terve päev teed alati ja igavesti, koos hiirega. Kuna ta läks tülli ajaga. Muidu sõbralik ja veidi kiiksuga.


Irvikkass- Kass, kes ei ole just tavalist tõugu. Tal on lai naeratus ja talle meeldib olla salapärane. Ainult  tal on halb komme lihtsalt ära haihtuda. Kui ta ära kaob, kaob ta lai naeratus viimasena.



Valge küülik- Ainuke korralik ja vastutustundlik olend. Ta on Ärtuemanda käskjalg. Alailma on tal kiire, kuna ta ei taha, et ta pea maha võetaks.


Tõuk- Tõmbab vesipiipu ja elab suurte seenete peal. Ta on rahulik ning ta jagab mõtteterasid.


Ärtuemand- Kuri, tujukas, peab oma tahtmist saama. Ta lemmik tegevus on öelda "Pea maha", kuid tegelikult ei võeta kunagi kellelgi pea maha.