"Õudne Eesti"

"Õudne Eesti"

Koostas: Indrek Hargla

"Õudne Eesti" koosneb erinevatest Eesti kirjanike õuduslugudest. Osades lugudes toimus tegevus tänapäeval, aga enamus neist leidsid siiski aset muistses Eestis. Raamatus on tegemist väga erinevate autorite lugudega. Kokku on neid lugusid kolmkümmend üks. Mina tegin kokkuvõtte kümnest loetud loost.

"Metsavaim"

Veiko Belials

See lugu oli ühest noormehest, kellele meeldis käia jalutamas oma kadunud vanaisa metsas. Juba väiksest peale oli ta seda metsa armastanud. Temast sai mets ja metsast sai tema. Kuna ta käis seal tihti, hakkasid inimesed teda kutsuma Metsavaimuks. Ükskord kohtus ta seal metsas naabertalu peremeest Valdekut, kes tahtis selle metsa ära osta ja puud maha raiuda. Metsavaim oli vihane ning püüdis mehega rääkida, aga too ei võtnud Metsavaimu kuulda. Metsavaim palus jõudu jõudu  ühelt suurelt puult, aga sel hetkel tuli Valdek ning  lasi metsavaimu maha. See lugu oli kurb ja mõtlemapanev. 

"Öö nõiapoes"

Gert Helbemäe

Loo peategelane oli Tallinna raeapteeker Timotheus Rotter. Öösel kui ta magas oma voodis  ärkas ta selle peale üles, et keegi kopsis kõvasti ta välisuksele. Alguses ta arvas, et need on joobunud linnakodanikud ning sai hästi vihaseks. Aga siis tal tuli meelde et suurgildi majas peeti pulmapidu. Ta nägi aknast, et tema ukse taga olidki maaaadlikud ning läks alla neid sisse laskma. Ühel neist oli sees paha olla ning ta nõudis rohtu. Timotheus hakkas rohtu otsima, aga samal ajal oli maaaadlike keskele ilmunud kahtlane võõras kuju. Apteeker sai võõra peale vihaseks, aga imelik võõras oli väga rahulik. Ning küsis, kas neil on ikka kõige jaoks rohtu olemas. Timotheus ütles üleolevalt, et on. Võõras küsis uuesti, et kas ka surma vastu. Apteeker jäi kindlaks ning vastas, et surma vastu on tal samuti rohtu ning võttis välja pudeli ning pakkus seda kõigile peale võõra kuju. Ise võttis ta samuti lonksu. Kõik lahkusid apteegist, ainult haige maaaadlik jäi sinna. Timotheus ise läks magama. Hommikul ärkas ta ukse peale koputamise pärast üles. Apteekri sellid koputasid ta toa uksele. Nad olid kabuhirmus ja käskisid apteekril üles tõusta. Timotheus sai vihaseks ja läks alla. Ta vaatas haiget lähemalt ning kargas karjatusega eemale. Haigel olid katku tunnused. Apteeker sai aru, et katk oli teda eelmisel päeval külastanud. Timotheus suri ise ka kolme päeva pärast katku. Terve linn oli katkuga nakatunud. Liiga ülbe ja enesekindel ei maksa olla. Kusagil leidub kindlasti  sinust tugevam jõud.


"Rannahiidsed"

Karen Orlau

Tegevus toimus kalurikülas, kus oli üks eideke Liida, keda kõik põlastasid. Keegi ei rääkinud temaga ja kõik vältisid teda. Siiski jäeti talle ukse ette toitu, kuna arvati, et muidu nõiub ta su ära. Veel arvati, et kunagi oli Liida oma isa ja venna lasknud sakslastel maha lasta. Pärast Liida surma hakkab peategelane uurima, et miks üldse Liida eraklik oli. Seda lugu oli huvitav lugeda ja see oli isegi natuke kurvavõitu.

"Vainuköie klubi"

Andres Ehin

Lugu oli kirjutatud minavormis. Peategelane tundis ühte tuttavat peremeest. Peremees elas Rakveres ja ta oli alati olnud natuke kummaline. Ta oli kunagi olnud näitleja, aga millegipärast ostis ta kogu aeg uue vana maja ja tegi selle korda, aga siis kolis ta jälle edasi. Kõige viimane maja mille peremees oli ostnud nägi jube välja, kuigi ta tegi ka selle korda. Peategelane läks peremehele külla. Ta küsis siis, et miks ta elab sellises lobudikus, kuigi kõik eelmised majad oli ta ilusaks teinud. Tuttav viis peategelase maja keldrisse. Sealt avanes suur saal, kus oli raamatukogu, mis oli väga vanaaegne. Raamatukogus oli palju raamatuid. Peategelane märkas riiulis raamatut, mis rääkis ussidest ning hakkas seda lugema. Raamat oli esimene eestikeelne loodusteadusi käsitlev raamat. Seal olid kirjas usside ladinakeelsed nimed. Ta sai teada Andreas Picheliuse kohta, kes põletati tuleriidal aastal 1548, aga 1578 avaldas keegi linnapea lõuna Burgandiast raamatu usside kohta. Picheliusel ja linnapeal oli kahtlaselt sarnane välimus ja nimi. Peremees arvas, et Pichelius sai põgeneda tuleriidalt Burgundiasse. Peremees ja peategelane rääkisid pikalt veel Picheliusest. Kohtudokumentides süüdistati, et Pichelius oli kloostriaias nõidunud viljapuid ja marjapõõsaid. Seda kõike oli ta teinud paganlikus maakeeles, eesti keeles. Nagu oleks ta juttu puhunud taimedega ning neid silitanud. Saatana enese abiga olevat ta kasvatanud küpseid vilju, mida muidu Eestis ei ole võimalik kasvatada. Need olevat viljakad ja mahlased. Kõigele lisaks oli kloostriülem näinud, kuidas Pichelius kloostrimaadel liivateri väikesteks ussikesteks nõidus ja kuidas need ussikesed tammede poole liikusid. Pichelius tegi ussikestega igasuguseid tempe. Näiteks pani ussikeste keskele näpu ja need hargnesid kaheks.
            Peremees kutsus peategelast kesköösel puu juurde.  Peremees ja minategelane olid põõsas. Puu juures olevad inimesed tegid ussikestega tempe. Kui inimesed olid ära läinud, tuli peremees põõsast välja ja pani sõrme usside keskele ja lootis, et ussikesed liiguvad eemale, kuid midagi ei juhtunud. Peremees oli morn. Peremees ja peategelane läksid tagasi peremehe koju. Minategelane hakkas kodu poole minema, kuid kuulis siis revolvri pauku. Ta jooksis tagasi peremehe juurde ning nägi et peremees oli ennast maha lasknud.  Peremees ei tundund talle enne selline, et ennast maha laseks.Ta helistas miilitsasse. Laual lebas vainuköie ussikeste raamat. Ta luges raamatust, et kes paneb sõrme ussikeste keskele ja ussid ei hargne, siis see peab surema. Peategelast küsitleti. Peategelane hakkas mõtlema, et peremees tegi temaga trikki. Et kõik see oli näitleja elu viimane näitemäng.  Algus tundus huvitav aga lõpp vajus ära.


"Ohvrid"

Jaan Oks

Kuhu kaovad inimesed, kes ära kaovad?  Kuskil metsavahel korjas üks tavaline eideke marju, rätik üle silmade. Inimesed rääkisid, et tal kasvab kodus imeilus noor tütar. kellele on vaja meest. Pärast kõneldi, et need, kes metsas ära eksisid, on kogemata sattunud nõia koju, Ümberringi oli palju  karusambla sisse mähitud luukeresid. Nõid oli nad ära tapnud.


"Suurte kuuskede man"

Juhan Jaik

Elas üks mees, Jakob, kes tappis metsas veriselt väga palju loomi ning pani lõkse üles. Aga ükskord oli ta teada saanud, et metsas liigub ringi karuott. Jakobil oli uus eesmärk, tappa see karu ära. Ta luuras ja hiilis ning pani püüniseid üles. Ükskord nägigi ta karu ja tulistas teda mitu korda, aga karu ei kukkunud maha. Karu hakkas lõrisema ja jooksis jahimehe poole ning lõi tal käpaga kolba sodiks. Seal metsas käis vähe inimesi  ja veel vähem inimesi käis kuuskede manu, nii et läks kaua aega enne kui keegi tundis Jakobi riiete järgi ära.


"Rõugutaja tütar"

Friedrich Reinhold Kreutzwald

See lugu rääkis ühest rõugutaja tütrest, kes sündis kuusekoorest nahaga. Teda taheti mehele panna, aga keegi ei tahtnud teda naiseks võtta. Sellepärast läks tüdruk nõia juurde ning palus tal valmistada armujooki. Tüdruk andiski seda ühele mehele, aga ühel õhtul sai mees teada, et tüdrukul on kuusekoorest nahk ning põgenes. Mõne aja möödudes see mees abiellus, aga ühe teise naisega ning sai temaga lapse. Rõugutaja ema lasi nõial selle mehe naise libahundiks muuta ning viis oma tütre tolle naise asemel lapse juurde. Imik, aga karjus, sest see polnud tema ema. Lapsehoidja viis salaja imiku õue, kus hunt last imetas. Ükskord sai mees teada ning taipas, et rõugutajad on ta naise libahundiks muutnud. Mees meelitas rõugutajad sauna ja pani sauna põlema.


"Libahunt"

August Gailit

Soode ja rabade vahel oli Urgvee küla, kus oli alati udu, taevas oli hall ja päike ei paistnud peaaegu kunagi. Inimesed seal külas nõidusid. Külas elas ka üks poiss, Enrik, koos oma isaga. Ta isa vihkas teda ja soovis temast lahti saada. Ja poisile endale ei meeldinud Urgvees elada. Ta tahtis elada päikeseküllases kohas eemal rabadest. Enrik oli armunud naaberhüti tüdrukusse Hundva. Ühel päeval tuli üks mees poisi juurde nutma, et tema hobune on maha murtud. Mees karjatas Enrikule, et miks ta viimase hobuse maha murdis ning ütles, et libahundiks käimine on patt. Enrik oli segaduses, sest ta ei olnud hobust maha murdnud, aga Enriku isa ütles, et ta ei tohiks valetada. Nuttev mees lahkus ja Enrik läks Hundva juurde. Ta palus Hundvat, et nad jookseksid ära maale, kus on päikesepaiste ja vabadus. Hundva, aga süüdistas teda valetamises ning hakkas naerma. Enrik vaatas Hundvale otsa ja nägi, et ta huuled olid verised. Enrik sai aru, et tema murdiski hobuse maha. Enrik sai selle peale vihaseks. Hundva ütles Enrikule, et terve küla vihkab teda ja käskis tal koju minna. Enrik läkski. Kodus nägi ta kui heas tujus tema isa oli, keetis õlu, põletas viina. Ning isa jõukus kasvas iga päevaga. Ühel päeaval tuli Hundva sinna. Ka tema oli rõõmus ning ütles Enrikule, et ta valmistuks pulmadeks, sest need pole enam kaugel. Enrik oli segaduses, kuid siis selgus, et Hundva läks mehele Enriku isale. Peale seda ütles isa, et Enrik peab välja kolima, kuna talle seal majas enam ruumi ei ole. Enrik ja ta isa läksid Hundva ema, nõid Ulla kodu poole. Enrik oli pettunud ja hakkas ümbritseva vastu aina enam viha tundma. Ta tahtis sellest külast põgeneda Enrik võttiski kompsu ja läks. Ta jooksis ja kõndis, aga soo ei lõppenud ära. Ta jõudis ikka tagasi hurtsiku juurde. Tema kodus käis pulmapidu. Enrik läks väsinult kotta ja jäi sinna nutma. Hundva tuli ja küsis, mis ta siin teeb. Enrik palus, et Hundva tema ka libahundiks muudaks. Hundva nõiduski Enriku libahundiks ja ütles, jookse hundipoeg. Poiss jooksiski ja tundis rõõmu ning ulgus. Kuna Enrik vihkas kõiki seal külas, siis ta murdis nende inimeste loomi ja vihased elanikud tahtsid teda tappa, aga Enrik võttis seda mänguna. Enrik ühines päris huntidega, sest tundis nendega ühtekuuluvust. Enrik käis jälle hurtsiku juures ja nägi Hundvat kurvana ketramas. Isa arvas, et Enrik oli maha lastud. Hundva oli kurb, sest ta arvas, et Enrik on surnud. aga Enrik ulgus akna taga ja Hundva muutus rõõmsaks. Öösel tuli Enrik tagasi hurtsiku juurde ja Hundva tuli tema juurde õue. Hundva palus, et Enrik ootaks teda järgmine öö . Öösel tuli Hundva ja ütles, et nad peavad ruttu koos ära jooksma, sest isa oli lubanud Enriku maha lasta. Nad jooksid läbi raba. Tulid metsad, Endrik ja Hundva ulgusid, jahtisid koos. Aga hommikutel muutus Hundva inimeseks ja läks tagasi koju. Ning tuli öösel tagasi. Ükskord Hundva ei tulnud enam ja Enrik ulus. Möödusid päevad ja ööd. Enrik hiilis hurtsiku juurde ja kevadel nad jooksid jälle koos ära. Hundva ja Enrik läksid aina julgemaks. Nüüd liikusid nad ringi ka päeval. Aga isa hiilis neile järele ja jälgis neid. Ükskord kõlaski püssipauk ja isa lasi Hundva maha ning Enrik hüppas isale kallale. Isa lõi püssiga Enriku uimaseks ja viis nuttes Hundva surnukeha ära. Pärast seda tahtis Enrik viimseni kõik maha murda selles neetud külas.


"Kuradijärv"

Arnold Kõiv

Lugu rääkis kahest vennast, kes olid röövlid. Ükskord tulid nende tarre vene sõdurid. Üks vendadest pani maja koos nendega põlema ning sai röövsaagi endale. Kui tema vend välja ilmus, nõudis ta poolt saagist endale. Seepärast tappis esimene vend ta ära. Ta tegi Kuradijärve augu ja viskas laibad sinna. Aga ta ei saanud järve äärest enam lahkuda, kuna nähtamatu "nöör" hoidis teda kinni ning tõmbas  ka ta enda lõpuks järve.

"Luigelaul"

Karl Ristikivi

Seda lugu võib nimetada ajalooliseks õuduslooks, mis saab alguse Riia piiskopi ja Liivi Ordu vahelisest arveteõiendamisest Liivimaal. Tegevus toimub keskajal. Ordurüütlid tahavad järve uputada kuusteist piiskopi toetajat, aga see ei õnnestu neil. Mehed muutuvad luikedeks ja lendavad ära, kuid ainult selleks, et peagi tagasi tulla...

"Kuristik rukkis"

"Kuristik rukkis"

J.D Salinger

J.D Salinger on ameerika kirjanik, kes sündis 01.01.1919 ja suri 27.01.2010. Ta osales teises maailmasõjas ühes kõige raskemas ja ohvriterohkemas lahingus, Normandia dessandis ning elas seda raskelt üle. Peale sõda naases ta New York'i ning asus kirjutama 1951 aastal ilmuski tema kõige kuulsam teos "Kuristik rukkis." Salinger sai kiiresti kirjanikuna kuulsaks ja tema raamat lisati koolide õppekavadesse. Salinger ise elas üsnagi eraklikult, ta kirjutas veel mõned lühijuttude kogumikud nagu "Franny ja Zooey" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad." On arvatud ka, et tema kodus võib olla ligi kümmekond avaldamata romaani, sest ta töötas raamatute kallal iga päev. Kuid nende olemasolu ja avaldamine on siiski varjutatud saladuselooriga.

Raamatu "Kuristik rukkis" pealkiri tuleb inglise luuletaja Robert Burns 'i luuletuse põhjal tehtud lastelaulust.  Raamatu peategelaseks oli 16 -aastane Holden Caulfield. Ta rääkis toimunud sündmustest minavormis ja tegelikult oli sellest kõigest juba mingi aeg möödas. Ta oli taas kord ühest koolist välja visatud ja ühelt poolt ta oli selle pärast mures, aga teisalt jälle näis, et ta ei hoolinud sellest eriti. Holden oli üsna huvitav ja värvikas tüüp. Temas oli palju vastuolusid- ajuti ta vihkas kõiki ja oli kõige ning kõigi vastu. Näiteks siis kui ta väike õde Phoebe küsis, et mis talle siis üldse meeldib ja ainsana suutis Holden öelda, et talle meeldib ta vend Allie.

Holden võis  olla väga tundlik, hooliv ning õrn, siis kui ta vaatas kuidas ta õde karusselliga sõitis ning vihma sadas. Holdenis oli palju kurbust, mis sageli tuligi võib olla välja viha või ükskõiksusena. Tegelikult oli tema elu kõige kurvem sündmus, mis oli talle jätnud sügava jälje, ta venna surm leukeemiasse. Ta ei suutnud leppida, et tema armsat venda enam ei ole, samas kui maalmas elab edasi palju inimesi, kes tema arvates seda ei väärinud. Ja see tegigi ta vihaseks. 

Raamatu jooksul näeme, kuidas Holdenil on raske keskenduda, tal nagu pole mingit eesmärki või motivatsiooni. Ta läheb New York'i seiklema, kuna ta tahab, et ta vanemad saaksid ta koolist välja viskamise kirja kätte enne kui ta koju läheb. Ta uitab sihitult ringi ja püüab alati välja näha täiskasvanulikum kui ta tegelikult on, suitsetab, külastab baare. Tegelikult on temas suur südamevalu ja selle sihitu olemise taga oligi võibolla see, et elus pole mõtet suuri plaane teha, kuna need ei täitu, nii nagu juhtus ka tema vennaga. Sellepärast unistabki Holden, et ainuke asi, mida ta teha tahaks, oleks kaitsta väikeseid lapsi, kes jooksevad ringi rukkipõllul. Püüda nad kinni, enne kui nad kuristikku kukuvad ja nendega midagi halba juhtub.  

Arvan, et raamat räägibki täiskasvanuks saamisest, sellest kuidas maailmas toime tulla ja kui raske see mõnikord on. Seda Holden õpibki ja raamatu lõpus hakkab ta isegi puudust tundma nendest, keda ta enne nii väga vihkas. 

"Rubiinpunane"

 "Rubiinpunane"

Kerstin Gier

Selle raamatu peategelaseks oli tüdruk  Gwendolyn, (kes oli 16-aastane). Ta pere on alati arvanud, et ajaränduri geeni kannab Gendowlyni nõbu Charlotte. Charlotte'i esimene hüpe minevikku oleks pidanud ammu toimuma, kuid millegipärast see venis. Charlotte oli terve elu õppinud kuidas minevikus hakkama saada, kui ta ajas peaks hüppama. Vehklemis-, tantsu-, ratsutamistunnid, samuti õppis ta ajalugu ja keeli. Terve ta lapsepõlv läks nende ettevalmistuste peale. Charlotte oli tubli ja tark ning  sai koolis ainult kõige paremaid hindeid.
         Gwendolyn oli aga keskmine õpilane. Ainuke eriline asi tema juures oli, et ta nägi vaime ja suutis nendega suhelda. Sageli sai ta aru miks mõni inimene oli kuri või õnnetu, nagu siis kui selgus, et väikest poissi, keda ta ühe kurja mehe juures nägi tegelikult polnud. Ta oli surnud, uppunud  ning seetõttu oli ta isa nii kuri.

Ühel päeval aga tabas teda uus üllatus, kui ta ootamatult oma kodu lähedal tänaval ajas tagasi hüppas. Kõik majad nägid äkki vanaaegsed välja, vanamoodsad autod sõitsid ümberringi ning inimesed kandsid teistsuguseid riideid. Ta oli segaduses ning ei teadnud mida ta tegema peaks. Õnneks tuli ta sealt olukorrast välja ja pärast paari minevikus käimist sundis ta sõbranna teda emaga rääkima. Pärast emale ütlemist kohtus ta salaseltsiga, mis tegeles ajarännete uurimisega. Nendel oli masin millega sai määrata järgmise ajarände aega. Seda kutsuti Kronograafiks. Hiljem tuli välja, et Gwendolyn'il tuleb ajas rännata koos enda vanuse poisiga, kellel oli samuti ajaränduri geen. Koos pidid nad minevikus külastama ajarändureid, et saada neilt tilk verd kronograafi. Iga ajarändurit tähistab üks kivi. Gwendolyn oli viimane, et sulgeda ajarändurite ring. Gwendolyn oli kaheteistkümnes ja teda tähistas rubiin, sellest ka raamatu pealkiri.

Alguses oli "Rubiinpunane" pisut igav, kuna ootasin hoogsamat tegevust, aga lõpus oli palju rohkem sündmusi ning oli huvitavam lugeda. Kuna tegemist oli raamatu esimese osaga, siis oleksin soovinud tegelaskujude kohta natuke rohkem teada saada ja minu arvates jäi lugu liiga poolikuks. Võib olla olid tegelased ka natuke liiga tüüpilised noorteromaanile.
Tegemist oli saksa populaarse autoriga Kerstin Gieriga ja seda raamatut on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal on vändatud ka film.
Soovitan seda raamatut lugeda meelelahutuseks, liiga sügavuti see raamat aga ei läinud.

         

"Ookeani kutse"

"Ookeani kutse"

Jean-Claude Mourlevat

"Ookeani kutse" rääkis poisist Yann ja tema kuuest vennast. Kõik ülejäänud vennad olid kaksikud, aga tema oli üksi. Yann oli natuke teistsugune oma vendadest, ta oli väga lühike, aga tema keha oli proportsioonis. Ta oli ka tumm, aga kõik vennad said temast aru. Ta selgitas oma mõtteid näoilmete ja käte liigutustega väga selgelt.

Ühel tormilisel ööl ajas Yann oma vennad üles ja selgitas, et nad peavad ruttu lahkuma, kuna isa soovis neile halba. Kõik suuremad ja väiksemad vennad järgnesid Yannile ilma küsimusteta. Teeääres andis neile küüti üks rekkamees, kuna tal endal lapsi ei olnud mõtles ta neid aidata. Pärast seda jätkasid vennad teekonda jala. Ühel hetkel küsis üks vendadest, et kuhu poole nad teel on. Sellest hetkest sai nende sihiks jõuda ookeani äärde. Mitte keegi neist ei olnud ookeani varem näinud ning kõik  nad tahtsid seda väga näha..

"Ookeani Kutse" oli kirjutatud huvitavalt. Terve raamat koosnes erinevate inimeste jutustamisest. Iga inimene - ema, isa, rekkamees, politsei, vennad ja teised rääkisid, mida nemad olid teinud ja näinud. 

Midagi selles raamatus väga meenutas autori Kate DiCamillo raamatut "Tiiger virgub". Pärast mõlema raamatu lugemist võib öelda, et  nende kirjutamisstiilid ja kujundid olid  väga huvitavad ning eripärased ja pakkusid palju mõtlemisainet.

"Võlulaev"

"Võlulaev" 

Eluslaevnikud

esimene raamat 1. osa ja 2. osa

Robin Hobb

Ma lugesin suvel Robin Hobb'i raamatut "Võlulaev", mis oli jagatud kaheks osaks.  Selle raamatu kaas tundus poes paeluv ja põnev. Ma arvasin, et tegu on põneva fantaasiast läbi imbunud raamatuga. Tegelikkuses ta oligi, kuigi rääkis väga palju ka inimeste vahelistest suhetest. "Võlulaev" koosnes erinevate tegelaste lugudest, mis omavahel põimusid mingitel hetkedel. Peaaegu kõik tegelased olid kuidagi üksteistega seotud. 

Vestrite kaubaisandate perekond oli põlvkondi elanud Bingtownis. Noore naise Althea vana-vanaema oli lasknud ehitada laeva Vivacia võlupuust ehk kui pere kolmest generatsioonist esindaja, laeva kapten sureb Vivacial, siis Vivacia virgub. Laeva ninas olev käilakuju ärkab ellu ja tunnetab tervet laeva oma kehana, mis annab võimaluse Vihmaorust vastu voolu sõites kaupa tuua. Laeva käilakuju, kes on nikerdatud naise või mehe kujuna,  saab oma kaptenit aidata ja ohtude eest hoiatada. Ja tavalised laevad ei pääsegi Vihmaorgu. Võlupuust laevad olid väga kallid ja järeltulijad pidid veel ikka maksma laeva eest. Althea isa oli väga haigeks jäänud ja laeva juhtimise oli üle võtnud Althea vanema õe mees Kyle Haven. Kuid Kyle'il polnud mingit arusaama eluslaevadest ja nende vajadustest. Althea oli terve elu seilanud koos isaga Vivacial ja arvas, et isa pärandab laeva talle. Kuid tuli välja, et Vestrite perekond oli laostunud ja Althea ema oli sundinud oma meest jätma laeva Kyle'le, et sellega ruttu raha teenima hakata. Althea oli kibestunud ja vihane, sest laev oli olnud kogu ta elu. Ning ta ei saanud Kyle'iga hästi läbi kuna too oli julm ja tahtis oma võimu näidata. Pärast isa surma ei lubanud Kyle enam Althead laeva peale. Tüdruk hakkas välja hauduma plaani kuidas oma laev tagasi võita. Samal ajal sundis Kyle oma vanimat poega Wintrow'd laeval töötama, kes oli senimaani õppinud preestriks. Wintrow tundis sidet laevaga, aga uskus endiselt, et tahab saada preestriks. Ta ei tahtnud üldse laeval olla vaid igatses tagasi kloostrisse. 

         
Althea õde Keffiria, aga elas oma vanemate kodus koos ema Ronica ja tütre Maltaga. Keffiria oli alati olnud kuulekas ja eeskujulik mitte nagu Althea, kes pidi alati oma tahtmist saama. Kyle oli alati väga karm oma poja Wintrow'ga,  aga oma tütre Malta oli ta ära hellitanud.
         
Sügise poole pidi tulema ball ja Malta oli varem käinud lihtsa tütarlapseliku kleidiga, aga ta tahtis nüüd uhket naiste ballikleiti. Kogu aeg tahtis Malta nii hirmsasti naine olla, kuid ise käitus ikka nagu väike laps.
       
Paralleerselt oli jutustatud ka ühe piraadi lugu, kelle nimi oli kapten Kennit. Ta rüüstas Marietta laevaga koos oma meeskonnaga  kaubalaevu, tappis kaubalaeva meeskonna ja müüs saadud kauba maha. Kennit ihkas muidugi rohkemat, kui lihtsalt piraat olla. Ta püüdis kõigiti Piraadisaarte elanike usaldust võita, et hakata piraadikuningaks. Aga seda oli raske saavutada, sest enamus Piraadisaarte elanikust olid kunagised orjad ja piraadid, kes ei tahtnud endale valitsejat. Kuigi Kennit'i iseloom oli väga halb ning inimesena samuti polnud ta suurem asi, saatis teda ometigi lakkamatult hea õnn, mis teda alati halbadest olukordadest välja aitas.
       
Vahepeal oli raamatus ka suurte meremadude rännakust, kes jälitasid orjalaevu, et sealt süüa saada. Üks läbiv teema oligi orjus. "Võlulaevas" rääkis sellest päris palju, kui halvad olid orjade tingimused, kui lootusetu oli sellises olukorras olla ning et ainuke väljapääs orjadele oli sageli surm. Paljud sattusid orjusesse ainult võlgade pärast. Orjasid koheldi nagu koeri. Orjapidajad arvasid, et orjadel pole inimese hinge, sest kui oleks, poleks neist kunagi orje saanud.
     
Autor oli väga hästi terve raamatu sündmustiku läbi mõelnud ja suutis näidata sündmusi ka erinevate tegelaste silmade läbi. Seetõttu andis see parema arusaamise nende seisukohtadest ja teguviisidest ning motiividest.

Kuigi "Võlulaev" oli minu maitse jaoks natuke liiga vägivaldne ja täis rohkeid tapmisstseene, raamat täitsa meeldis mulle.

Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: kooli puhvet, kell 13.37,  8 mai.

Kirjandusklubis osalejad: Sandra, Katariin, mina.

Raamatu autor ja pealkiri: "Väike faun"  Lene Mayer-Skumanz

Vôtmeteemad: Armastus, abivalmidus, looduse hoidmine, kurbus.

Võtmestseenid: "Sa oled nii ilus,et sinusse võib armuda,"sõnas faun."Iga kord,kui sa peeglisse vaatad,meenutad sa minu sõnu."
Tüdruku huuled värisesid:"Ja ma olen siis ka iga kord kurb,sest sind pole enam siin."

Võtmekarakterid: Väike faun (marmorkuju, kes seitsme aasta tagant ellu ärkas), Carina (tüdruk, kes armus fauni).

Võtmesümbolid: Faun, ise on selle raamatu sümbol. Ta sümboliseeris selles raamatus armastust ja hoolivust, näitates seda oma tegudes.

Küsimused vôi teemad mis tekitasid arutelu: Mis on selle raamatu sisu tegelik mõte? Miks muutus faun 7 aasta tagant inimeseks? Kuidas faun saab muuseumist ära minna, kui teda ära varastatud ei ole? Kuidas seletatakse fauni kadumist nädalaks iga seitsme aasta tagant muuseumist?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Me kõik arvame, et see raamat ei olnud väga põnev, aga võib huvi pakkuda noorematele.

"Väike faun"

                                             "Väike faun"
                                     Lene Mayer-Skumanz

Lugesin raamatut "Väike faun"  mille autoriks oli Lene Mayer-Skumanz. Faun on Kreeka mütoloogias maarahva ja karjuste jumal. Samuti tähendas faun ka metsavaimu, metsahaldjat. Ta elas metsades ja soodes ning talle meeldis inimesi ehmatada oma tavatu välimusega. Faunil olid teravatipulised kõrvad ja sokujalad, kuigi raamatus oli väiksel faunil inimese jalad. Veel, olid faunil väikesed sarved. Faun mängis flööti ja ilmus inimeste unenägudes. Kuna ladina keeles tähendab faun paani, siis sealt tuli sõna "paanika", just fauni ehmatamise pärast.

Raamat "Väike faun" oli armastuslugu, kus väikese fauni marmorkuju ärkas ellu iga 7 aasta tagant. Ja muutus elavaks nagu noor inimlaps. Kuid nüüd sel aastal varastasid kaks varast väikese fauni natuke enne tema ärkamist. Õnneks jõudis politsei juba vargad kinni pidada enne linnapiiri ületamist. Ja väike faun sai  linnapeale ära lipsata. Linnas käies tegi faun palju häid tegusid ja aitas inimesi. Ühele lopsaka aiaga rõdule sattudes kohtus faun tüdrukuga, kelle nimi oli Carina. Tutvudes hakkasid nad koos aina rohkem aega veetma ja nii kasvas nende vastastikune kiindumus. Neil ei olnud just palju aega, sest peagi tuli faunil taas kivistuda.

"Väike faun" oli omamoodi armas lugu. Arvan, et väiksemana oleks raamat mulle rohkem meeldinud. Raamatus oli vaid kaheksakümmend lehekülge. Minu arvates ei tulnud raamatu peamine  mõte väga hästi välja. Sealt raamatust võis leida küll erinevaid häid mõtteid, nagu näiteks, tee häid tegusid ja hoia loodust, aga see ei olnud nii kaasahaarav kui oleksin lootnud.

 Muidugi kirjanik oli huvitavalt kirjutanud. Ta kirjutas ka mingil määral kõrvaltegelaste mõtetest, näiteks sellest kuidas politsei, kes vargaid vahistas, mõtles kuidas ta oma pruudile lilli võiks viia, mis kasvasid ta lähedal. 
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et "Väike faun" oli meeldiv lugemine, kuid võib olla mitte nii eriline.

"Minu London"

                                          "Minu London"

                                       

                         Anu Samarüütel-Long

Anu Samarüütel-Long räägib raamatus "Minu London" oma magistratuuri õpingutest moe alal Londoni Central Saint Martins College'is. Raamat algab sellega kuidas, Anu saab stipendiumi moe- eriala õpinguteks ja tema õppejõuks on range ja omapärane naine Louis Wilson. Anu on abielus inglasega Chris, kes on DJ. Anu kirjeldab oma elu moemaailma pealinnas. Ta kirjeldab oma elukohta, Monfort House, kuhu ta kolib oma abikaasaga. Selles majas elab üsna värvikas seltskond. Kord laob keegi kasti pudeleid talle ukse ette ja mõne ees peab ta vabandama, kuna ta vihastas, et mees talle diivani ukse taha lükkas. On huvitav lugeda, kuna ta räägib Inglismaa elust laiemalt- toitudest, vaatamisväärsustest, liiklusest, kommetest ja kohe kindlasti ka moest.

Kuna ka olen korduvalt Londonis käinud, oli huvitav võrrelda oma kogemusi tema omadega. Näiteks, ma arvan samuti, et Waterloo sillalt avaneb kõige ilusam vaade Londonile. Sealt on näha nii Big Ben'i ja samas London Eye'd-kahte kõige tähtsamat Londoni vaatamisväärsust. Anu oli vaimustuses  kahekordse bussiga sõitmisest, aga mina leidsin, et see on tüütu. Aga olen Anuga nõus, et Londoni pargid on imeilusad ja neis õitsevad nartsissid juba jaanuari kuus. Anu kirjeldab tabavalt, kuidas üks aastaaeg jääb Londonis vahele- talv. Talve seal meie mõistes ei olegi, tavaliselt lumi ei tule maha ja muru on terve talv roheline.

Anu ei kirjuta ainult Londonist, vaid kogu Inglismaast. Ta sõitis ringi ka mööda Inglismaad koos oma abikaasaga, nad käisid ka Cornwall'is. See asub Inglismaa edelaosas ja enne kui Inglismaal said    välismaa puhkusereisid populaarseks, puhkasid paljud inglased seal. See piirkond on tuntud väga ilusa looduse poolest, ilusad liivased rannad, mäed ning lopsakad ja kaunid aiad.

"Minu London"i raamatut oli hea lugeda, kuna vahepeal rääkis Anu oma õpingutest, aga muidu Inglismaast samuti. Ja see tegi raamatu lugemise huvitavaks ning mitmekülgseks. Ka oli huvitav lugeda, kuidas ta võrdles eesti ja inglise toite ning söömisharjumusi. Kui oluline on inglastele pudingja custard ja et meie vaniljekaste ei saa inglaste custardi lähedalegi, kuigi ka Anu ei näinud suurt erinevust, aga tema mees, Chris küll.

Raamatu lõpus lõpetab Anu moedisani kooli magitratuuri ja kuna ta usub märkidesse, siis nii nagu oma õpingute alguses leidis ta kooli lauasahtlist ühe ajalehe, mille esikaanel oli rüütlipilt ja kuna ta enda nimi oli Samarüütel, arvas ta, et see tähendab, et ta on õigel teel, siis raamatu lõpus leidis ta õmbluslõigete tegemise paberirulli oma maja esikust. Just siis kui ta otsustas, et on aeg hakata lõpuks oma kollektsioone tegema.

Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, kellele meeldib London ja Inglismaa. Kui Sa pole seal veel käinud on hea lugeda sealsest elust ja kui oled, pakub raamat mõnusat äratundmist.

Kirjandusklubi III

Kirjandusklubi III


Koht ja aeg: kooli puhvet 12.42, 17.01.2014

Kirjandusklubis osalejad:  Katariin

Raamatu autor ja pealkiri: Jerry Spinelli, "Tähetüdruk"

Võtmeteemad: iseendaks jäämine, heade tegude tegemine teiste vastu ja julgus olla teistsugune.

Võtmestseenid:  Päev pärast valentinipäeva leidis Leo oma kaustiku vahelt kaardi, kuhu oli kirjutatud suurelt "MA ARMASTAN SIND". Ja kaardi alla oli joonistatud:

Leo sai kohe aru, et kaart oli Tähetüdrukult. 

Teine stseen oli veel, kui Tähetüdruk näitas Leole, ühte võlupaika. Nad jalutasid miile, kuni jõudsid kõrbes ühte kohta. Seal olid Juka, agaav, okaspirn, torukaktused ja igasugused teised taimed. Tagapool lillakas taevast allpool  paistsid Maricopa mäed. Aga see ei olnud see nõiutud paik, edasi minnes, kui nad olid jõudnud täiesti harilikku kohta. Ainult liiv ja üks kõrge kaktus. See oligi õige koht. Siis Tähetüdruk palus Leol istuda ja hetkeks mitte midagi teha. Kõik meeled välja lülitada ja ennast kustuda. Et sinul ja universumil ei oleks piiri, et sa oleks üks kõigega. "Siis võibolla maa puudutab me südant. Universum kõneleb. Tähed sosistavad" 

             Sel hetkel sai leo aru, kui eriline ja harukordne on Tähetüdruk.

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu: Mina ja Katariin ei saanud aru, et kuidas sai Leo nii pime olla. Miks ta ei näinud seda, et kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda sellisena nagu ta on. Miks teha haiget inimesele, kes on sinu vastu ainult hea olnud? Miks ei meeldinud õpilastele Susan, kes käitus nagu tavaline teismeline? Miks lahkus Tähetüdruk sõnagi ütlematta?

Võtmekarakterid: Tähetüdruk ehk Susan ja Leo.

Võtmesümbolid:Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest. See näitas hästi, kui õnnetuks tegi Tähetüdruku olla tavaline. Ja me ei saa aru, kuidas sai Leo oma armastatud inimese nii tundma panna. Kui Leo nägi ainult kahte kivikest, siis kuidas ta sai edasi paluda muutuda Tähetüdrukul. Sest samas oli Leo näinud, kui õnnelik Tähetüdruk varem oli olnud. 

         

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamat "Tähetüdruk" oli sügava mõttega, harukordne ja liigutav. Meile mõlemale väga meeldis see raamat ja me soovitame seda lugeda. Ja me kõik inimesed, peaksime leidma endas selle tähe, soovi hoolida üksteisest ja olla mõistvam üksteise suhtes.

"Tähetüdruk" Jerry Spinelli

"Tähetüdruk"

Jerry Spinelli

Raamatu "Tähetüdruk" autoriks on Jerry Spinelli, kes on ameerika kirjanik, kuigi autor ise on öelnud, et talle ei meeldi inimesi ja asju lahterdada. Lapsena unistas ta kauboiks saamisest ja  pesapallimängijaks saamisest, aga ootamatu juhuse läbi sai temast hoopiski kirjanik. Ta on abielus teise kirjanikuga ja neil on kuus last. Kõik need lapsed on andnud häid ideid tema raamatute jaoks, eriti Jefferey ja Molley, kes alatasa omavahel kaklevad. Jerry Spinelli on öelnud ka, et lisaks kirjanikuks olemisele,on ta marju-korjav, ponisid- paitav tähevaatleja.

 "Tähetüdruk" rääkis  kuidas ühte Arizonase kooli oli tulnud üks uus tüdruk, kes oli varem olnud koduõppel. See tüdruk oli teistmoodi. Ta kandis pikka maani valget kleiti ja ta juuksed olid liivavärvi ja langesid õlgadele. Ta kutsus ennast Tähetüdrukuks. Ta kandis endaga kaasas lemmikloomast rotti ja laulis iga päeva sünnipäevalapsele ukulelel palju õnne. Kohe algusest peale hakkas ta meeldima raamatu peategelasele Leole. Kui Tähetüdruk ja Leo tutvusid, hakkas Leo nägema Tähetüdruku maailma- kuidas Tähetüdruk tegi teistele inimestele heategusid. Aga kui nad koos olid, hakati neid mõlemaid vihkamaTähetüdruku tegude pärast. Tähetüdruk tegi vahepeal asju mida lihtsalt ei tehta. Näiteks ta läks teiste inimeste matustele ja lohutas neid, sest ta tundis nende valu, aga need inimesed ei tahtnud teda sinna. Tähetüdruk ergutas korvpallis ka teiste tiimi, et neile rõõmu teha. Aga nendele tegudele vaadati selles ühiskonnas viltu. Tähetüdruk isegi ei pööranud tähelepanu sellele boikotile, nagu midagi poleks viltu. Ta pühendus ainiti Leole. Aga  Leo oli harjunud, et ta saab alati kõigiga läbi. Ja ta otsis meeleheitlikult lahendusi. Ta läks ka Archie juurde, kes oli linnas tuntud, kui arheoloog. Archie oli pensionile läinud, aga ikka käisid õpilased temaga rääkimas. Leo palus temalt abi, aga Archie vastas talle: " Kelle kiindumust sa rohkem hindad, tema oma või teiste?" Sellele küsimusele Leo ei tahtnud vastata. 

See raamat oli väga südamlik ja liigutav. Ainult ma ei saanud aru, kuidas sai Leo paluda Tähetüdrukul olla keegi kes ta ei olnud. Miks paluda olla erilisel inimesel tavaline, et teistele meeldida? Kui Tähetüdrukul oli puhas ja siiras süda, siis kuidas paluda tal olla nagu kõik teised inimesed. Tähetüdruk oli isetu ja ta oma naiivsuses hoolis igast inimesest linnas ja tegi sellega maailma paremaks kohaks. Muidugi asi millest ma aru ei saanud, et kuidas said inimesed teda vihata sellepärast, et tal oli nii hea süda. Võib olla sellepärast. kuna need inimesed teadsid, et nad ise pole kunagi nii head teiste vastu.

       Alati vastas Tähetüdruk kurjusele heaga. Kui õel tüdruk Hillari andis talle kõrvakiilu, ei löönud ta vastu vaid suudles ta põske.

Mulle meeldisid ka väga raamatus leiduvad väikesed detailid, mis andisd hästi palju edasi. Näiteks, Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest.

Üks minu lemmikumaid lõike raamatus oli see: "Ta naeris põhjuseta. Ta tantsis ilma muusikata. Tal polnud sõpru, kuid ometi oli ta kooli kõige sõbralikum isik.

        Tundides kõneles ta oma vastustes sageli merihobudest ja tähtedest, kuid ta ei teadnud, mis on jalgpall. Ta ütles, et tema kodus ei ole televiisorit.

             Ta oli tabamatu. Ta oli tänane päev. Ta oli eilne päev. Ta oli kaktuseõie vaevutajutav lõhn, öökulli vilksatav vari. 

             Me ei teadnud, mida temast arvata. Mõttes püüdsime teda kinnitada korktahvlile nagu liblikat, kuid nööpnõel läks temast üksnes läbi ja ära ta lendaski." See iseloomustas Tähetüdrukut hästi.

"Tähetüdruk"  oli väga hea raamat ja ma tõesti soovitan seda. See rääkis endaks olemisest ja julgusest olla teistsugune.