"Võlulaev"

"Võlulaev" 

Eluslaevnikud

esimene raamat 1. osa ja 2. osa

Robin Hobb

Ma lugesin suvel Robin Hobb'i raamatut "Võlulaev", mis oli jagatud kaheks osaks.  Selle raamatu kaas tundus poes paeluv ja põnev. Ma arvasin, et tegu on põneva fantaasiast läbi imbunud raamatuga. Tegelikkuses ta oligi, kuigi rääkis väga palju ka inimeste vahelistest suhetest. "Võlulaev" koosnes erinevate tegelaste lugudest, mis omavahel põimusid mingitel hetkedel. Peaaegu kõik tegelased olid kuidagi üksteistega seotud. 

Vestrite kaubaisandate perekond oli põlvkondi elanud Bingtownis. Noore naise Althea vana-vanaema oli lasknud ehitada laeva Vivacia võlupuust ehk kui pere kolmest generatsioonist esindaja, laeva kapten sureb Vivacial, siis Vivacia virgub. Laeva ninas olev käilakuju ärkab ellu ja tunnetab tervet laeva oma kehana, mis annab võimaluse Vihmaorust vastu voolu sõites kaupa tuua. Laeva käilakuju, kes on nikerdatud naise või mehe kujuna,  saab oma kaptenit aidata ja ohtude eest hoiatada. Ja tavalised laevad ei pääsegi Vihmaorgu. Võlupuust laevad olid väga kallid ja järeltulijad pidid veel ikka maksma laeva eest. Althea isa oli väga haigeks jäänud ja laeva juhtimise oli üle võtnud Althea vanema õe mees Kyle Haven. Kuid Kyle'il polnud mingit arusaama eluslaevadest ja nende vajadustest. Althea oli terve elu seilanud koos isaga Vivacial ja arvas, et isa pärandab laeva talle. Kuid tuli välja, et Vestrite perekond oli laostunud ja Althea ema oli sundinud oma meest jätma laeva Kyle'le, et sellega ruttu raha teenima hakata. Althea oli kibestunud ja vihane, sest laev oli olnud kogu ta elu. Ning ta ei saanud Kyle'iga hästi läbi kuna too oli julm ja tahtis oma võimu näidata. Pärast isa surma ei lubanud Kyle enam Althead laeva peale. Tüdruk hakkas välja hauduma plaani kuidas oma laev tagasi võita. Samal ajal sundis Kyle oma vanimat poega Wintrow'd laeval töötama, kes oli senimaani õppinud preestriks. Wintrow tundis sidet laevaga, aga uskus endiselt, et tahab saada preestriks. Ta ei tahtnud üldse laeval olla vaid igatses tagasi kloostrisse. 

         
Althea õde Keffiria, aga elas oma vanemate kodus koos ema Ronica ja tütre Maltaga. Keffiria oli alati olnud kuulekas ja eeskujulik mitte nagu Althea, kes pidi alati oma tahtmist saama. Kyle oli alati väga karm oma poja Wintrow'ga,  aga oma tütre Malta oli ta ära hellitanud.
         
Sügise poole pidi tulema ball ja Malta oli varem käinud lihtsa tütarlapseliku kleidiga, aga ta tahtis nüüd uhket naiste ballikleiti. Kogu aeg tahtis Malta nii hirmsasti naine olla, kuid ise käitus ikka nagu väike laps.
       
Paralleerselt oli jutustatud ka ühe piraadi lugu, kelle nimi oli kapten Kennit. Ta rüüstas Marietta laevaga koos oma meeskonnaga  kaubalaevu, tappis kaubalaeva meeskonna ja müüs saadud kauba maha. Kennit ihkas muidugi rohkemat, kui lihtsalt piraat olla. Ta püüdis kõigiti Piraadisaarte elanike usaldust võita, et hakata piraadikuningaks. Aga seda oli raske saavutada, sest enamus Piraadisaarte elanikust olid kunagised orjad ja piraadid, kes ei tahtnud endale valitsejat. Kuigi Kennit'i iseloom oli väga halb ning inimesena samuti polnud ta suurem asi, saatis teda ometigi lakkamatult hea õnn, mis teda alati halbadest olukordadest välja aitas.
       
Vahepeal oli raamatus ka suurte meremadude rännakust, kes jälitasid orjalaevu, et sealt süüa saada. Üks läbiv teema oligi orjus. "Võlulaevas" rääkis sellest päris palju, kui halvad olid orjade tingimused, kui lootusetu oli sellises olukorras olla ning et ainuke väljapääs orjadele oli sageli surm. Paljud sattusid orjusesse ainult võlgade pärast. Orjasid koheldi nagu koeri. Orjapidajad arvasid, et orjadel pole inimese hinge, sest kui oleks, poleks neist kunagi orje saanud.
     
Autor oli väga hästi terve raamatu sündmustiku läbi mõelnud ja suutis näidata sündmusi ka erinevate tegelaste silmade läbi. Seetõttu andis see parema arusaamise nende seisukohtadest ja teguviisidest ning motiividest.

Kuigi "Võlulaev" oli minu maitse jaoks natuke liiga vägivaldne ja täis rohkeid tapmisstseene, raamat täitsa meeldis mulle.