"Sõdalased, Tuli ja jää"

                                              "sõdalased, Tuli ja jää"
                                Erin Hunter

Ma valisin selle raamatu suvelugemiseks kuna see oli järg raamatule "sõdalased, metsikusse ellu". Ja esimene osa on minu kõige lemmikum raamat. Ma olen oodanud juba kaua, et teine osa ilmuks eesti keeles. Ning lõpuks see ilmus ja ma pidin kohe selle raamatu saama. Terves sarjas on kokku 24 raamatut, mis teeb lugemise nii toredaks teades, et nii palju osasid on veel lugeda. Ainult kahju on, et sarja raamatuid tõlgitakse eesti keelde kaua ja esimese osa vahe teise osaga oli kaks aastat. 

          Raamat sõdalased tuli ja jää räägib kaisukiisust ehk kodukassist, kes esimene osa läks oma kodust ära metsa elama ürgset elu kassideklannidega. On neli klanni Kõueklann, Tuuleklann, Jõeklann ja Varjuklann. Tulesüda ehk peategelane kuulub Kõueklanni. Teises osas ta  pidi tegema valikuid, keda uskuda. Tulesüdame sõber Halltriip armastas  Jõeklanni kassi Hõbeojat, kes päästis Halltriibu jõest, uppumast. Aga klannid ei saa omavahel läbi. Tulesüda ei ole kindel kas Halltriip saab armastada teise klanni kassi jäädes truuks oma klannile. Kas ta ikka sõjas võtab Jõeklanni vaenlasena või Hõbeoja klannikaaslastena. 

             Samal ajal sepitseb klannijuhi asemik kurjasid plaane kuidas saada endale klannijuhi koht. Ja Tulesüda näeb ettekuulutavaid unenägusid.

              Mulle meeldis väga teine osa "Sõdalased Tuli ja jää."  See oli sama hea, kui esimene raamat ja mul ei ole isegi sõnu, et väljendada kui väga mulle "Sõdalaste" raamatu sari meeldib. Need kaks raamatut on maailma parimad üldse.  Ma tõesti ei suuda ära oodata ülejäänusid raamatuid. Sõdalased Tuli ja jää oli põnev, elav, kaasahaarav, sisukas ja kirjeldused olid nii head, nagu tegelased oleks päris elus. Kuigi on tegelased kassid, siis ikka on neil tunded nagu inimestelgi. Kui ma selle raamatu kätte haarasin, siis ma kohe üldse ei tahtnud seda käest panna,ma lihtsalt hingasin ühe päevaga need kolmsada lehekülge.

             Ainult mõni hetk raamatus mõtlesin ma "tulesüda, kas sa ei näe? Halltriip ei reedaks sind kunagi, mõtle see on muidugi Tiigriküüs!"
               Mul on ainult kahju, et iga raamatu lõpuks on osad tegelased ära surnud ja enamus mu lemmikuid on elus, aga ma ei tea kunagi kas nad järgmises osas elus on. Minu lemmik tegelased on Tulesüda(kes on peategelane), Halltriip, Sinitäht(klanni juht) Lõvisüda(maheda olekuga isane kass lakaga). Lõvisüda meeldib mulle sellepärast, et ta oli alati sõbralik ja aitas Tulesüdant. Ta kunagi ei olnud vaenulik mõne uue klanni liikme suhtes. Ta oli ka eelarvamuste vaba.  Sinitäht meeldib mulle sellepärast, et ta oli alati õiglane juht. Ta ei mõistnud hukka, aga oli hea juht. Ta tegi häid ja tarku otsuseid ning hoolis oma klannist väga.
        Kõik tegelased olid väga huvitavad ja soovitan lugeda!

            

             

      

"Penderwickid"

“Penderwickid”

           Suvejutustus neljast õest, kahest küülikust ja ühest väga huvitavast poisist

                                                            Jeanne Birdsall

“Penderwickid” oli üks tore suvejutustus neljast õest ja nende koerast, kelle nimi oli Vooster. Nad kõik elasid linnakorteris oma isaga. Tavaliselt olid nad kõik koos suvel rentinud ühe maamaja, aga nende tavaline valik oli juba kinni pandud. Seekord rentisid Penderwickid ühe  puumaja  Arundeli kandis ühe suure mõisa läheduses. Nende perel oli raskusi selle koha üles leidmisega, aga lõpuks nad jõudsid ikka kohale. Neli õde Rosalind, Jane, Skye ja Batty kohtuvad mõisa omaniku poja Jeffrey, aiatöölise Cagney ja ta küülikutega. Seal olles juhtub igasuguseid äpardusi ja naljalugusid. Ning neli õde satuvad aardeid täis pööningule, pääsevad eluga härja aedikust ja kaotavad ära kaks küülikut. Kuid kõik laheneb lõpuks ikka hästi.

Mulle meeldis, et raamat rääkis suvest. Samuti ka raamatu õhustik oli tore ja head tunnet tekitav. “Penderwickid” oli täpselt sobilik võrkkiiges lugemiseks ja jäätise söömiseks.      Sellepärast valisingi selle raamatu suvelugemiseks. Raamatu kaan juba kutsus lugema.

“Penderwickid” ei olnud väga põnev, aga ma ei oodanudki. See raamat oli isegi natuke etteaimatav. Lugedes ma teadsin, et kui oli mingi halb olukord, siis see alati laheneb hästi ja keegi ei saa viga. 

Autor hoidis huvi üleval toredate kirjeldustega ja sündmustega. Tegevust oli päris palju, mis meeldis mulle. 

Raamatu tegelased olid erinevad. Rosalind kõige vanem tütar oli kaksteist. Ta oli hoolitsev ja tundis kogu aeg, et ta pidi oma nooremate õdede eest hoolt kandma. Ning nende eest vastutama. Rosalind’il olid pruunid lokkis juuksed, samasugused nagu ka Jane’ il. Jane oli kümne aastane ning armastas kirjutamist ja terve suvi kirjutas ta seiklusjutte. Puumajas valis ta just pööningu toa, et seal rahulikult kirjutada. Jane ile üldse meeldis vanaaegne stiil kuigi ta mängis jalgpalli hästi. Skye oli blond ja siniste silmadega ja talle meeldis matemaatika. Ta oli mõnikord isekas ja natuke liiga sarkastiline. Batty oli neljane ja talle meeldisid väga loomad, aga ta oli väga kergeusklik. Näiteks ta ei teadnud, et härjad ei ole sõbralikud.

Ma nägin raamatus palju sarnasusi minu perega, kui mina ja mu õed olime väiksemad.  Mul endal oma õdedega on palju sarnaseid juhtumeid olnud nagu, et koer oksendab autos kellegi saabastele  ja ka sarnaseid tülisid nagu nendel oli.

Kokkuvõttes oli raamat armas suvelugemine.