Kirjandusklubi III

Kirjandusklubi III


Koht ja aeg: kooli puhvet 12.42, 17.01.2014

Kirjandusklubis osalejad:  Katariin

Raamatu autor ja pealkiri: Jerry Spinelli, "Tähetüdruk"

Võtmeteemad: iseendaks jäämine, heade tegude tegemine teiste vastu ja julgus olla teistsugune.

Võtmestseenid:  Päev pärast valentinipäeva leidis Leo oma kaustiku vahelt kaardi, kuhu oli kirjutatud suurelt "MA ARMASTAN SIND". Ja kaardi alla oli joonistatud:

Leo sai kohe aru, et kaart oli Tähetüdrukult. 

Teine stseen oli veel, kui Tähetüdruk näitas Leole, ühte võlupaika. Nad jalutasid miile, kuni jõudsid kõrbes ühte kohta. Seal olid Juka, agaav, okaspirn, torukaktused ja igasugused teised taimed. Tagapool lillakas taevast allpool  paistsid Maricopa mäed. Aga see ei olnud see nõiutud paik, edasi minnes, kui nad olid jõudnud täiesti harilikku kohta. Ainult liiv ja üks kõrge kaktus. See oligi õige koht. Siis Tähetüdruk palus Leol istuda ja hetkeks mitte midagi teha. Kõik meeled välja lülitada ja ennast kustuda. Et sinul ja universumil ei oleks piiri, et sa oleks üks kõigega. "Siis võibolla maa puudutab me südant. Universum kõneleb. Tähed sosistavad" 

             Sel hetkel sai leo aru, kui eriline ja harukordne on Tähetüdruk.

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu: Mina ja Katariin ei saanud aru, et kuidas sai Leo nii pime olla. Miks ta ei näinud seda, et kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda sellisena nagu ta on. Miks teha haiget inimesele, kes on sinu vastu ainult hea olnud? Miks ei meeldinud õpilastele Susan, kes käitus nagu tavaline teismeline? Miks lahkus Tähetüdruk sõnagi ütlematta?

Võtmekarakterid: Tähetüdruk ehk Susan ja Leo.

Võtmesümbolid:Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest. See näitas hästi, kui õnnetuks tegi Tähetüdruku olla tavaline. Ja me ei saa aru, kuidas sai Leo oma armastatud inimese nii tundma panna. Kui Leo nägi ainult kahte kivikest, siis kuidas ta sai edasi paluda muutuda Tähetüdrukul. Sest samas oli Leo näinud, kui õnnelik Tähetüdruk varem oli olnud. 

         

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamat "Tähetüdruk" oli sügava mõttega, harukordne ja liigutav. Meile mõlemale väga meeldis see raamat ja me soovitame seda lugeda. Ja me kõik inimesed, peaksime leidma endas selle tähe, soovi hoolida üksteisest ja olla mõistvam üksteise suhtes.

"Tähetüdruk" Jerry Spinelli

"Tähetüdruk"

Jerry Spinelli

Raamatu "Tähetüdruk" autoriks on Jerry Spinelli, kes on ameerika kirjanik, kuigi autor ise on öelnud, et talle ei meeldi inimesi ja asju lahterdada. Lapsena unistas ta kauboiks saamisest ja  pesapallimängijaks saamisest, aga ootamatu juhuse läbi sai temast hoopiski kirjanik. Ta on abielus teise kirjanikuga ja neil on kuus last. Kõik need lapsed on andnud häid ideid tema raamatute jaoks, eriti Jefferey ja Molley, kes alatasa omavahel kaklevad. Jerry Spinelli on öelnud ka, et lisaks kirjanikuks olemisele,on ta marju-korjav, ponisid- paitav tähevaatleja.

 "Tähetüdruk" rääkis  kuidas ühte Arizonase kooli oli tulnud üks uus tüdruk, kes oli varem olnud koduõppel. See tüdruk oli teistmoodi. Ta kandis pikka maani valget kleiti ja ta juuksed olid liivavärvi ja langesid õlgadele. Ta kutsus ennast Tähetüdrukuks. Ta kandis endaga kaasas lemmikloomast rotti ja laulis iga päeva sünnipäevalapsele ukulelel palju õnne. Kohe algusest peale hakkas ta meeldima raamatu peategelasele Leole. Kui Tähetüdruk ja Leo tutvusid, hakkas Leo nägema Tähetüdruku maailma- kuidas Tähetüdruk tegi teistele inimestele heategusid. Aga kui nad koos olid, hakati neid mõlemaid vihkamaTähetüdruku tegude pärast. Tähetüdruk tegi vahepeal asju mida lihtsalt ei tehta. Näiteks ta läks teiste inimeste matustele ja lohutas neid, sest ta tundis nende valu, aga need inimesed ei tahtnud teda sinna. Tähetüdruk ergutas korvpallis ka teiste tiimi, et neile rõõmu teha. Aga nendele tegudele vaadati selles ühiskonnas viltu. Tähetüdruk isegi ei pööranud tähelepanu sellele boikotile, nagu midagi poleks viltu. Ta pühendus ainiti Leole. Aga  Leo oli harjunud, et ta saab alati kõigiga läbi. Ja ta otsis meeleheitlikult lahendusi. Ta läks ka Archie juurde, kes oli linnas tuntud, kui arheoloog. Archie oli pensionile läinud, aga ikka käisid õpilased temaga rääkimas. Leo palus temalt abi, aga Archie vastas talle: " Kelle kiindumust sa rohkem hindad, tema oma või teiste?" Sellele küsimusele Leo ei tahtnud vastata. 

See raamat oli väga südamlik ja liigutav. Ainult ma ei saanud aru, kuidas sai Leo paluda Tähetüdrukul olla keegi kes ta ei olnud. Miks paluda olla erilisel inimesel tavaline, et teistele meeldida? Kui Tähetüdrukul oli puhas ja siiras süda, siis kuidas paluda tal olla nagu kõik teised inimesed. Tähetüdruk oli isetu ja ta oma naiivsuses hoolis igast inimesest linnas ja tegi sellega maailma paremaks kohaks. Muidugi asi millest ma aru ei saanud, et kuidas said inimesed teda vihata sellepärast, et tal oli nii hea süda. Võib olla sellepärast. kuna need inimesed teadsid, et nad ise pole kunagi nii head teiste vastu.

       Alati vastas Tähetüdruk kurjusele heaga. Kui õel tüdruk Hillari andis talle kõrvakiilu, ei löönud ta vastu vaid suudles ta põske.

Mulle meeldisid ka väga raamatus leiduvad väikesed detailid, mis andisd hästi palju edasi. Näiteks, Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest.

Üks minu lemmikumaid lõike raamatus oli see: "Ta naeris põhjuseta. Ta tantsis ilma muusikata. Tal polnud sõpru, kuid ometi oli ta kooli kõige sõbralikum isik.

        Tundides kõneles ta oma vastustes sageli merihobudest ja tähtedest, kuid ta ei teadnud, mis on jalgpall. Ta ütles, et tema kodus ei ole televiisorit.

             Ta oli tabamatu. Ta oli tänane päev. Ta oli eilne päev. Ta oli kaktuseõie vaevutajutav lõhn, öökulli vilksatav vari. 

             Me ei teadnud, mida temast arvata. Mõttes püüdsime teda kinnitada korktahvlile nagu liblikat, kuid nööpnõel läks temast üksnes läbi ja ära ta lendaski." See iseloomustas Tähetüdrukut hästi.

"Tähetüdruk"  oli väga hea raamat ja ma tõesti soovitan seda. See rääkis endaks olemisest ja julgusest olla teistsugune.