"Kärbeste Jumal"

"Kärbeste jumal"

William Golding

"Kärbeste jumal" rääkis 13-aastaste poiste kambast, kes sattusid lennuõnnetuse tagajärjel üksikule tsivilisatsioonita saarele. Nendega ei olnud kaasas ühtegi täiskasvanut ning nad pidid omapäi hakkama saama. Varsti võis näha, kuidas ühiskonnast eraldatud poisid moodustasid ühiskonna minimudeli. Alguses töötasid nad koos, kuid varsti tekkisid lahkhelid ning toimus võimuvõitlus kahe poisi (Jacki ja Ralphi) vahel. Mõlemad neist tahtsid olla kamba pealikud ning panna oma sõna maksma. Nende alguses ühtne kamp jagunes kaheks ebavõrdseks grupiks, kuna mitmed poisid hakkasid minema üle Jacki poolele. Lõpuks olid ühte kampa jäänud vaid Ralph, tema ustav sõber, keda hüüti Põssaks ja kaksikud. Põssa oli poiss, kes kogu aeg toetas Ralphi, kuigi too tõukas teda pidevalt eemale. Põssa tegelik nimi raamatu vältel välja ei tulnudki. Selle hüüdnime sai ta teda pidevalt mõnitavatelt poistelt. Kui Põssa oli surnud ning kaksikud olid sunnitud minema üle teisele poolele, jäi Ralph üksinda. Kuna sel moel oli Ralph poistekambast, mis sümboliseeris ühiskonda, välja heidetud, hakkasid ka teised teda "kiusama"- Jack alustas inimjahti Ralphile. Kaksikud hoatasid Ralphi, andes talle teada, et Jack oli teiba tema jaoks mõlemast otsast teravaks teinud, teda jahiti kui metssiga- ta pead taheti näha teiba otsas. 

Pealkiri "Kärbeste jumal" on samuti väga kõnekas ja sümboolne. Poisid seal saarel tundsid lõbu ja põnevust tappes sigu, kuna tunne, et sa saad kellegi elu üle otsutada oli joovastav. Nad tahtsid tunda end jumalatena, võttes endast nõrgematelt elu. Neile meeldis mängida kellegi eluga nagu oleks ta kärbes ja sellest ka raamatu pealkiri. 

 Ainus, keda poisid ise kartsid, oli saarel elav koletis, aga see koletis oli peidus nende endi sees. Saarel ei olnud tegelikult vaja kedagi karta peale teiste poiste ja neis oleva metslase. Ja see koletis oligi lõpuks nendest endast tugevam või nende jumal, mis nende üle võimust võttis. Justkui oleksid need poisid koletise mängukannid.

Ja sea pea, mille nad teivasse ajasid ja ohverdasid koletisele, ohverdasidki nad selle koletisele enda sees. Mida rohkem nad metslasteks muutusid, seda suuremaks kasvas koletis nende enda sees. Teda ei olnud võimalik ei tappa ega sellele ka jahti pidada. Simonil oli metsas justkui vestlus kärbeste jumalaga, seapeaga teiva otsas, kes oligi niiöelda see koletis. Kärbeste jumal ütleski, et tema eest ei saa ära põgeneda, kuna ta on osa Simonist endast.

Osad poisid hakkasid enda nägu maalima ja maske kandma. Maske kandes ei tundnud nad piinlikust, mask justkui varjaks nende isikut. Kandes neid nägid nad metslased välja ja tundsid ning andsid endale vabaduse käituda ka nagu metslane. Kui Simon tuli pimedas metsast ja nad arvasid, et tema on koletis, hakkasid nad teda kohe ründama, tappes ta külmavereliselt ja julmalt. Kui Simon, ehk nende arvates koletis, oli surnud, siis ikkagi elas koletis tegelikult edasi.  Simoni  tegelaskuju kandis selle raamatu põhiideed. Siin võib tuua paralleele maski kandmise ja anonüümse internetis kommenteerimise koha pealt tänapäeval. Kirjutatakse kõike anonüümselt ja näib nagu vastutust ei peakski öeldu eest võtma. Vabadus öelda kõike. Nii nagu maskide kandmine andis nendele poistele tunde, et kõike võib teha, ka teise inimese võib ära tappa.

             Pärast Simoni surma ei tahtnud Ralph uskuda, et asjad niimoodi läksid. Et ta ise oli kõrvalt vaadanud Simoni surma. Ta ei tahtnud uskuda, et midagi sellist oli juhtunud. Põssa püüdis teda lohutada öeldes, et see oli õnnetus, aga Ralph kartis, kartis neid endid.

Ma mõtlen, et kas Ralph oleks olnud ise sama julm nagu Jack, kui ta oleks olnud Jacki asemel pealik. Kas Ralph jäi ainult seepärast inimlikuks, kuna ta oli nurka surutud. Kas tema südames oli sama pimedus, mis pani teised poisid teda loomalikult jahtima või ei?

Kui ei oleks olnud jahti ja metsa põletamist, et leida Ralphi, poleks ka laevakapten poisse näinud ja päästma tulnud. Nii et teatud mõttes, Ralph olles ohver tõi pääsemise neile kõigile.

Olulised sümbolid olid veel merekarp, mis sümboliseeris korda ja seadusi. Odad, mis tähendasid metslaslikust ja vägivalda. Koletis, mis sümboliseeris hirmu ja kaost. Tuli, mis tähendas pääsemist ja turvalisust. 

Raamatu alguses tundusid mulle kõik poisid ebameeldivad.  Nad olid ebaviisakad ja kiuslikud Põssa suhtes. Aga omamoodi oli Põssa oma selgrootusega samuti ärritav. Raamatu vältel tugevamate isiksustega poiste halvad küljed võimendusid, välja arvatud Ralph. Aja möödudes sai ta aru, kui tähtis oli jääda inimlikuks. Kui sinna sattudes oli Ralph enesekeskne ja vaenulik, siis ajaga ta arenes. 

Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Simon. Kuigi ta ei võtnud teiste poiste tegevustest nii palju osa, oli tema roll raamatus suur. Ta tundus mulle võibolla natuke eraklik, aga samas abivalmis. Ta ei olnud konfliktne ning elas rohkem enda mõtetes. Simon meeldis mulle kuna ta käitus moraalselt. Tema oligi esimene, kes sai aru, et saarel koletist ei ole. Simon esindas inimese heatahtlikku poolt.

Ma arvan, et "Kärbeste jumal" on väga sügav raamat ning seda saab analüüsida mitmel tasandil. Samuti ka väga hea raamat, kuna loo mõte koorub lahti alles pärast raamatu lugemist. Ma pole ammu lugenud raamatut, millest jagub mõtteainet nii kauaks.

Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: Koolipuhvet 9.01 kell 9.40

Kirjandusklubis osalejad: Lily, Katariin, Hede, mina

Raamatu autor ja pealkiri: "Läburindijooksja" James Dashner

Võtmeteemad:

Kuidas jääda ellu raskes olukorras ja teha õigeid otsuseid. Hinnata riske ja leppida tagajärgedega.

Võtmestseenid:

Kui Thomas ärkab üles teadmata, kus ta on. Stseen, kui Thomas laseb painajal ennast nõelata, et talle tuleks tagasi mälu.

Võtmekarakterid:

Thomas- peategelane. Tumedapäine ja pärast sinna sattumist hakkab ta jooksjaks, kuna ta tahab saada vastuseid oma küsimustele.

Alby- Poiss, kes on neist kõige vanem. Samuti ka pealik, kes püüdis hoida korda ja distsipliini, et nad ellu jääksid.

Chuck- 12-aastane poiss, kes sai Thomas'ega heaks sõbraks.

Newt- Pikka kasvu tark poiss, kes aitas Thomas'el kohaneda ja sai temaga ka väga heaks sõbraks.

Teresa- Ainuke tüdruk, tumeda peaga. Tal on telepaatiline ühendus Thomas'ega.

Võtmesümbolid:

Labürint- See, mis hoidis noori vangis maailma eest ja sundis neid iga päev oma elu eest võitlema.

Painajad- Nagu halb unenägu, mis ei lõppe. Koletised, kes olid programmeeritud tapma kõiki inimesi, kes labürindis olid.

Raamatu peategelane oli Thomas, ta soovis pääseda labürindist ja et keegi temale kallitest inimestest ära ei sureks. Aga teda takistas teadmatus ja painajad. Ta ei teadnud kuidas sealt pääseda ja iga hetk ähvardas teda oht. Thomas püüdis koos Minho'ga joostes  lahendust leida, otsides väljapääsu. Kõige selle käigus paljud neist surid, aga paaril neist õnnestus leida koht, kus painajad tulid ja sedakaudu põgeneda.

"Labürindijooksja"

"Labürindijooksja"

James Dashner

Ma lugesin jõuluvaheajal "Labürindijooksja". See raamat rääkis noortest, kes olid kinni ühes läbürindis. Ühel päeval satub sinna poiss nimega Thomas. Õigemini ta ärkab üles ja leiab ennast labürindi keskmest teadmata, kuidas ta sinna sai. Thomase mälu oleks justkui kustutatud ja ta ei tea enda mineviku kohta midagi. Teised noored, kes on sinna sattunud samuti maa alt tuleva liftiga,  ei tea ka midagi rohkem, kui enda nime.  Nad on sinna kiviseintega  väljakule laagri teinud ja osad neist on seal juba pikemalt olnud. Nad on paika pannud laagri reeglid. Näiteks osad neist on "jooksjad", kes jooksevad läbürindis ja püüavad leida väljapääsu kui labürindi uks avaneb. Iga hommik avaneb suure kiviseina sees üks uks ning sulgub iga õhtu. Aga see on väga ohtlik, sest labürindi koridoride vahel on olendid nimega painajad, kes on hiiglaslikud masin-koletised. Nad on ohtlikud ja nendega kohtumine lõppeb enamasti surmaga. Pärast Thomase saabumist hakkavad juhtuma imelikud asjad. Uksed ei sulgu enam ööseks ja painajad pääsevad sisse ning viivad poisse ära vaikselt ja ükshaaval. Samuti ei tule enam liftiga maa alt varusid. Sellepärast olid nad sunnitud leidma väljapääsu veelgi kiiremini.

Terve raamatu vältel püüdsid need poisid leida väljapääsu labürindist. Ning saada vastuseid küsimustele, et miks on nad labürinti pandud, kes nad sinna pani ja kuidas saaksid  nad sealt minema pääseda. Muidugi osa noortest arvas, et parem olekski jääda labürindi keskmesse, kus on enamasti rahulik, kui riskida oma eluga püüdes sealt põgeneda. 

Nad kasutasid omavahel palju veidraid termineid, mida päriselt olemas ei ole. Näiteks suhka, välujad.

"Labürindijooksja" oli väga põnev, kaasahaarav ning kokkuvõttes tempokas raamat. Tegelaskujud olid huvitavad ja  koletised  ehk painajad olid päris kõhedusttekitavad.

 "Labürindijooksja" oli natuke sarnane teistele noorteraamatutele. Näiteks "Näljamängud", "Lahkulööja". Nendes kõikides raamatutes on läbivaks teemaks maailmalõpp ja noored, kes  püüavad sellest kaosest, mis neid ümbritseb, eluga välja tulla.

"Õudne Eesti"

"Õudne Eesti"

Koostas: Indrek Hargla

"Õudne Eesti" koosneb erinevatest Eesti kirjanike õuduslugudest. Osades lugudes toimus tegevus tänapäeval, aga enamus neist leidsid siiski aset muistses Eestis. Raamatus on tegemist väga erinevate autorite lugudega. Kokku on neid lugusid kolmkümmend üks. Mina tegin kokkuvõtte kümnest loetud loost.

"Metsavaim"

Veiko Belials

See lugu oli ühest noormehest, kellele meeldis käia jalutamas oma kadunud vanaisa metsas. Juba väiksest peale oli ta seda metsa armastanud. Temast sai mets ja metsast sai tema. Kuna ta käis seal tihti, hakkasid inimesed teda kutsuma Metsavaimuks. Ükskord kohtus ta seal metsas naabertalu peremeest Valdekut, kes tahtis selle metsa ära osta ja puud maha raiuda. Metsavaim oli vihane ning püüdis mehega rääkida, aga too ei võtnud Metsavaimu kuulda. Metsavaim palus jõudu jõudu  ühelt suurelt puult, aga sel hetkel tuli Valdek ning  lasi metsavaimu maha. See lugu oli kurb ja mõtlemapanev. 

"Öö nõiapoes"

Gert Helbemäe

Loo peategelane oli Tallinna raeapteeker Timotheus Rotter. Öösel kui ta magas oma voodis  ärkas ta selle peale üles, et keegi kopsis kõvasti ta välisuksele. Alguses ta arvas, et need on joobunud linnakodanikud ning sai hästi vihaseks. Aga siis tal tuli meelde et suurgildi majas peeti pulmapidu. Ta nägi aknast, et tema ukse taga olidki maaaadlikud ning läks alla neid sisse laskma. Ühel neist oli sees paha olla ning ta nõudis rohtu. Timotheus hakkas rohtu otsima, aga samal ajal oli maaaadlike keskele ilmunud kahtlane võõras kuju. Apteeker sai võõra peale vihaseks, aga imelik võõras oli väga rahulik. Ning küsis, kas neil on ikka kõige jaoks rohtu olemas. Timotheus ütles üleolevalt, et on. Võõras küsis uuesti, et kas ka surma vastu. Apteeker jäi kindlaks ning vastas, et surma vastu on tal samuti rohtu ning võttis välja pudeli ning pakkus seda kõigile peale võõra kuju. Ise võttis ta samuti lonksu. Kõik lahkusid apteegist, ainult haige maaaadlik jäi sinna. Timotheus ise läks magama. Hommikul ärkas ta ukse peale koputamise pärast üles. Apteekri sellid koputasid ta toa uksele. Nad olid kabuhirmus ja käskisid apteekril üles tõusta. Timotheus sai vihaseks ja läks alla. Ta vaatas haiget lähemalt ning kargas karjatusega eemale. Haigel olid katku tunnused. Apteeker sai aru, et katk oli teda eelmisel päeval külastanud. Timotheus suri ise ka kolme päeva pärast katku. Terve linn oli katkuga nakatunud. Liiga ülbe ja enesekindel ei maksa olla. Kusagil leidub kindlasti  sinust tugevam jõud.


"Rannahiidsed"

Karen Orlau

Tegevus toimus kalurikülas, kus oli üks eideke Liida, keda kõik põlastasid. Keegi ei rääkinud temaga ja kõik vältisid teda. Siiski jäeti talle ukse ette toitu, kuna arvati, et muidu nõiub ta su ära. Veel arvati, et kunagi oli Liida oma isa ja venna lasknud sakslastel maha lasta. Pärast Liida surma hakkab peategelane uurima, et miks üldse Liida eraklik oli. Seda lugu oli huvitav lugeda ja see oli isegi natuke kurvavõitu.

"Vainuköie klubi"

Andres Ehin

Lugu oli kirjutatud minavormis. Peategelane tundis ühte tuttavat peremeest. Peremees elas Rakveres ja ta oli alati olnud natuke kummaline. Ta oli kunagi olnud näitleja, aga millegipärast ostis ta kogu aeg uue vana maja ja tegi selle korda, aga siis kolis ta jälle edasi. Kõige viimane maja mille peremees oli ostnud nägi jube välja, kuigi ta tegi ka selle korda. Peategelane läks peremehele külla. Ta küsis siis, et miks ta elab sellises lobudikus, kuigi kõik eelmised majad oli ta ilusaks teinud. Tuttav viis peategelase maja keldrisse. Sealt avanes suur saal, kus oli raamatukogu, mis oli väga vanaaegne. Raamatukogus oli palju raamatuid. Peategelane märkas riiulis raamatut, mis rääkis ussidest ning hakkas seda lugema. Raamat oli esimene eestikeelne loodusteadusi käsitlev raamat. Seal olid kirjas usside ladinakeelsed nimed. Ta sai teada Andreas Picheliuse kohta, kes põletati tuleriidal aastal 1548, aga 1578 avaldas keegi linnapea lõuna Burgandiast raamatu usside kohta. Picheliusel ja linnapeal oli kahtlaselt sarnane välimus ja nimi. Peremees arvas, et Pichelius sai põgeneda tuleriidalt Burgundiasse. Peremees ja peategelane rääkisid pikalt veel Picheliusest. Kohtudokumentides süüdistati, et Pichelius oli kloostriaias nõidunud viljapuid ja marjapõõsaid. Seda kõike oli ta teinud paganlikus maakeeles, eesti keeles. Nagu oleks ta juttu puhunud taimedega ning neid silitanud. Saatana enese abiga olevat ta kasvatanud küpseid vilju, mida muidu Eestis ei ole võimalik kasvatada. Need olevat viljakad ja mahlased. Kõigele lisaks oli kloostriülem näinud, kuidas Pichelius kloostrimaadel liivateri väikesteks ussikesteks nõidus ja kuidas need ussikesed tammede poole liikusid. Pichelius tegi ussikestega igasuguseid tempe. Näiteks pani ussikeste keskele näpu ja need hargnesid kaheks.
            Peremees kutsus peategelast kesköösel puu juurde.  Peremees ja minategelane olid põõsas. Puu juures olevad inimesed tegid ussikestega tempe. Kui inimesed olid ära läinud, tuli peremees põõsast välja ja pani sõrme usside keskele ja lootis, et ussikesed liiguvad eemale, kuid midagi ei juhtunud. Peremees oli morn. Peremees ja peategelane läksid tagasi peremehe koju. Minategelane hakkas kodu poole minema, kuid kuulis siis revolvri pauku. Ta jooksis tagasi peremehe juurde ning nägi et peremees oli ennast maha lasknud.  Peremees ei tundund talle enne selline, et ennast maha laseks.Ta helistas miilitsasse. Laual lebas vainuköie ussikeste raamat. Ta luges raamatust, et kes paneb sõrme ussikeste keskele ja ussid ei hargne, siis see peab surema. Peategelast küsitleti. Peategelane hakkas mõtlema, et peremees tegi temaga trikki. Et kõik see oli näitleja elu viimane näitemäng.  Algus tundus huvitav aga lõpp vajus ära.


"Ohvrid"

Jaan Oks

Kuhu kaovad inimesed, kes ära kaovad?  Kuskil metsavahel korjas üks tavaline eideke marju, rätik üle silmade. Inimesed rääkisid, et tal kasvab kodus imeilus noor tütar. kellele on vaja meest. Pärast kõneldi, et need, kes metsas ära eksisid, on kogemata sattunud nõia koju, Ümberringi oli palju  karusambla sisse mähitud luukeresid. Nõid oli nad ära tapnud.


"Suurte kuuskede man"

Juhan Jaik

Elas üks mees, Jakob, kes tappis metsas veriselt väga palju loomi ning pani lõkse üles. Aga ükskord oli ta teada saanud, et metsas liigub ringi karuott. Jakobil oli uus eesmärk, tappa see karu ära. Ta luuras ja hiilis ning pani püüniseid üles. Ükskord nägigi ta karu ja tulistas teda mitu korda, aga karu ei kukkunud maha. Karu hakkas lõrisema ja jooksis jahimehe poole ning lõi tal käpaga kolba sodiks. Seal metsas käis vähe inimesi  ja veel vähem inimesi käis kuuskede manu, nii et läks kaua aega enne kui keegi tundis Jakobi riiete järgi ära.


"Rõugutaja tütar"

Friedrich Reinhold Kreutzwald

See lugu rääkis ühest rõugutaja tütrest, kes sündis kuusekoorest nahaga. Teda taheti mehele panna, aga keegi ei tahtnud teda naiseks võtta. Sellepärast läks tüdruk nõia juurde ning palus tal valmistada armujooki. Tüdruk andiski seda ühele mehele, aga ühel õhtul sai mees teada, et tüdrukul on kuusekoorest nahk ning põgenes. Mõne aja möödudes see mees abiellus, aga ühe teise naisega ning sai temaga lapse. Rõugutaja ema lasi nõial selle mehe naise libahundiks muuta ning viis oma tütre tolle naise asemel lapse juurde. Imik, aga karjus, sest see polnud tema ema. Lapsehoidja viis salaja imiku õue, kus hunt last imetas. Ükskord sai mees teada ning taipas, et rõugutajad on ta naise libahundiks muutnud. Mees meelitas rõugutajad sauna ja pani sauna põlema.


"Libahunt"

August Gailit

Soode ja rabade vahel oli Urgvee küla, kus oli alati udu, taevas oli hall ja päike ei paistnud peaaegu kunagi. Inimesed seal külas nõidusid. Külas elas ka üks poiss, Enrik, koos oma isaga. Ta isa vihkas teda ja soovis temast lahti saada. Ja poisile endale ei meeldinud Urgvees elada. Ta tahtis elada päikeseküllases kohas eemal rabadest. Enrik oli armunud naaberhüti tüdrukusse Hundva. Ühel päeval tuli üks mees poisi juurde nutma, et tema hobune on maha murtud. Mees karjatas Enrikule, et miks ta viimase hobuse maha murdis ning ütles, et libahundiks käimine on patt. Enrik oli segaduses, sest ta ei olnud hobust maha murdnud, aga Enriku isa ütles, et ta ei tohiks valetada. Nuttev mees lahkus ja Enrik läks Hundva juurde. Ta palus Hundvat, et nad jookseksid ära maale, kus on päikesepaiste ja vabadus. Hundva, aga süüdistas teda valetamises ning hakkas naerma. Enrik vaatas Hundvale otsa ja nägi, et ta huuled olid verised. Enrik sai aru, et tema murdiski hobuse maha. Enrik sai selle peale vihaseks. Hundva ütles Enrikule, et terve küla vihkab teda ja käskis tal koju minna. Enrik läkski. Kodus nägi ta kui heas tujus tema isa oli, keetis õlu, põletas viina. Ning isa jõukus kasvas iga päevaga. Ühel päeaval tuli Hundva sinna. Ka tema oli rõõmus ning ütles Enrikule, et ta valmistuks pulmadeks, sest need pole enam kaugel. Enrik oli segaduses, kuid siis selgus, et Hundva läks mehele Enriku isale. Peale seda ütles isa, et Enrik peab välja kolima, kuna talle seal majas enam ruumi ei ole. Enrik ja ta isa läksid Hundva ema, nõid Ulla kodu poole. Enrik oli pettunud ja hakkas ümbritseva vastu aina enam viha tundma. Ta tahtis sellest külast põgeneda Enrik võttiski kompsu ja läks. Ta jooksis ja kõndis, aga soo ei lõppenud ära. Ta jõudis ikka tagasi hurtsiku juurde. Tema kodus käis pulmapidu. Enrik läks väsinult kotta ja jäi sinna nutma. Hundva tuli ja küsis, mis ta siin teeb. Enrik palus, et Hundva tema ka libahundiks muudaks. Hundva nõiduski Enriku libahundiks ja ütles, jookse hundipoeg. Poiss jooksiski ja tundis rõõmu ning ulgus. Kuna Enrik vihkas kõiki seal külas, siis ta murdis nende inimeste loomi ja vihased elanikud tahtsid teda tappa, aga Enrik võttis seda mänguna. Enrik ühines päris huntidega, sest tundis nendega ühtekuuluvust. Enrik käis jälle hurtsiku juures ja nägi Hundvat kurvana ketramas. Isa arvas, et Enrik oli maha lastud. Hundva oli kurb, sest ta arvas, et Enrik on surnud. aga Enrik ulgus akna taga ja Hundva muutus rõõmsaks. Öösel tuli Enrik tagasi hurtsiku juurde ja Hundva tuli tema juurde õue. Hundva palus, et Enrik ootaks teda järgmine öö . Öösel tuli Hundva ja ütles, et nad peavad ruttu koos ära jooksma, sest isa oli lubanud Enriku maha lasta. Nad jooksid läbi raba. Tulid metsad, Endrik ja Hundva ulgusid, jahtisid koos. Aga hommikutel muutus Hundva inimeseks ja läks tagasi koju. Ning tuli öösel tagasi. Ükskord Hundva ei tulnud enam ja Enrik ulus. Möödusid päevad ja ööd. Enrik hiilis hurtsiku juurde ja kevadel nad jooksid jälle koos ära. Hundva ja Enrik läksid aina julgemaks. Nüüd liikusid nad ringi ka päeval. Aga isa hiilis neile järele ja jälgis neid. Ükskord kõlaski püssipauk ja isa lasi Hundva maha ning Enrik hüppas isale kallale. Isa lõi püssiga Enriku uimaseks ja viis nuttes Hundva surnukeha ära. Pärast seda tahtis Enrik viimseni kõik maha murda selles neetud külas.


"Kuradijärv"

Arnold Kõiv

Lugu rääkis kahest vennast, kes olid röövlid. Ükskord tulid nende tarre vene sõdurid. Üks vendadest pani maja koos nendega põlema ning sai röövsaagi endale. Kui tema vend välja ilmus, nõudis ta poolt saagist endale. Seepärast tappis esimene vend ta ära. Ta tegi Kuradijärve augu ja viskas laibad sinna. Aga ta ei saanud järve äärest enam lahkuda, kuna nähtamatu "nöör" hoidis teda kinni ning tõmbas  ka ta enda lõpuks järve.

"Luigelaul"

Karl Ristikivi

Seda lugu võib nimetada ajalooliseks õuduslooks, mis saab alguse Riia piiskopi ja Liivi Ordu vahelisest arveteõiendamisest Liivimaal. Tegevus toimub keskajal. Ordurüütlid tahavad järve uputada kuusteist piiskopi toetajat, aga see ei õnnestu neil. Mehed muutuvad luikedeks ja lendavad ära, kuid ainult selleks, et peagi tagasi tulla...

"Kuristik rukkis"

"Kuristik rukkis"

J.D Salinger

J.D Salinger on ameerika kirjanik, kes sündis 01.01.1919 ja suri 27.01.2010. Ta osales teises maailmasõjas ühes kõige raskemas ja ohvriterohkemas lahingus, Normandia dessandis ning elas seda raskelt üle. Peale sõda naases ta New York'i ning asus kirjutama 1951 aastal ilmuski tema kõige kuulsam teos "Kuristik rukkis." Salinger sai kiiresti kirjanikuna kuulsaks ja tema raamat lisati koolide õppekavadesse. Salinger ise elas üsnagi eraklikult, ta kirjutas veel mõned lühijuttude kogumikud nagu "Franny ja Zooey" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad." On arvatud ka, et tema kodus võib olla ligi kümmekond avaldamata romaani, sest ta töötas raamatute kallal iga päev. Kuid nende olemasolu ja avaldamine on siiski varjutatud saladuselooriga.

Raamatu "Kuristik rukkis" pealkiri tuleb inglise luuletaja Robert Burns 'i luuletuse põhjal tehtud lastelaulust.  Raamatu peategelaseks oli 16 -aastane Holden Caulfield. Ta rääkis toimunud sündmustest minavormis ja tegelikult oli sellest kõigest juba mingi aeg möödas. Ta oli taas kord ühest koolist välja visatud ja ühelt poolt ta oli selle pärast mures, aga teisalt jälle näis, et ta ei hoolinud sellest eriti. Holden oli üsna huvitav ja värvikas tüüp. Temas oli palju vastuolusid- ajuti ta vihkas kõiki ja oli kõige ning kõigi vastu. Näiteks siis kui ta väike õde Phoebe küsis, et mis talle siis üldse meeldib ja ainsana suutis Holden öelda, et talle meeldib ta vend Allie.

Holden võis  olla väga tundlik, hooliv ning õrn, siis kui ta vaatas kuidas ta õde karusselliga sõitis ning vihma sadas. Holdenis oli palju kurbust, mis sageli tuligi võib olla välja viha või ükskõiksusena. Tegelikult oli tema elu kõige kurvem sündmus, mis oli talle jätnud sügava jälje, ta venna surm leukeemiasse. Ta ei suutnud leppida, et tema armsat venda enam ei ole, samas kui maalmas elab edasi palju inimesi, kes tema arvates seda ei väärinud. Ja see tegigi ta vihaseks. 

Raamatu jooksul näeme, kuidas Holdenil on raske keskenduda, tal nagu pole mingit eesmärki või motivatsiooni. Ta läheb New York'i seiklema, kuna ta tahab, et ta vanemad saaksid ta koolist välja viskamise kirja kätte enne kui ta koju läheb. Ta uitab sihitult ringi ja püüab alati välja näha täiskasvanulikum kui ta tegelikult on, suitsetab, külastab baare. Tegelikult on temas suur südamevalu ja selle sihitu olemise taga oligi võibolla see, et elus pole mõtet suuri plaane teha, kuna need ei täitu, nii nagu juhtus ka tema vennaga. Sellepärast unistabki Holden, et ainuke asi, mida ta teha tahaks, oleks kaitsta väikeseid lapsi, kes jooksevad ringi rukkipõllul. Püüda nad kinni, enne kui nad kuristikku kukuvad ja nendega midagi halba juhtub.  

Arvan, et raamat räägibki täiskasvanuks saamisest, sellest kuidas maailmas toime tulla ja kui raske see mõnikord on. Seda Holden õpibki ja raamatu lõpus hakkab ta isegi puudust tundma nendest, keda ta enne nii väga vihkas. 

"Rubiinpunane"

 "Rubiinpunane"

Kerstin Gier

Selle raamatu peategelaseks oli tüdruk  Gwendolyn, (kes oli 16-aastane). Ta pere on alati arvanud, et ajaränduri geeni kannab Gendowlyni nõbu Charlotte. Charlotte'i esimene hüpe minevikku oleks pidanud ammu toimuma, kuid millegipärast see venis. Charlotte oli terve elu õppinud kuidas minevikus hakkama saada, kui ta ajas peaks hüppama. Vehklemis-, tantsu-, ratsutamistunnid, samuti õppis ta ajalugu ja keeli. Terve ta lapsepõlv läks nende ettevalmistuste peale. Charlotte oli tubli ja tark ning  sai koolis ainult kõige paremaid hindeid.
         Gwendolyn oli aga keskmine õpilane. Ainuke eriline asi tema juures oli, et ta nägi vaime ja suutis nendega suhelda. Sageli sai ta aru miks mõni inimene oli kuri või õnnetu, nagu siis kui selgus, et väikest poissi, keda ta ühe kurja mehe juures nägi tegelikult polnud. Ta oli surnud, uppunud  ning seetõttu oli ta isa nii kuri.

Ühel päeval aga tabas teda uus üllatus, kui ta ootamatult oma kodu lähedal tänaval ajas tagasi hüppas. Kõik majad nägid äkki vanaaegsed välja, vanamoodsad autod sõitsid ümberringi ning inimesed kandsid teistsuguseid riideid. Ta oli segaduses ning ei teadnud mida ta tegema peaks. Õnneks tuli ta sealt olukorrast välja ja pärast paari minevikus käimist sundis ta sõbranna teda emaga rääkima. Pärast emale ütlemist kohtus ta salaseltsiga, mis tegeles ajarännete uurimisega. Nendel oli masin millega sai määrata järgmise ajarände aega. Seda kutsuti Kronograafiks. Hiljem tuli välja, et Gwendolyn'il tuleb ajas rännata koos enda vanuse poisiga, kellel oli samuti ajaränduri geen. Koos pidid nad minevikus külastama ajarändureid, et saada neilt tilk verd kronograafi. Iga ajarändurit tähistab üks kivi. Gwendolyn oli viimane, et sulgeda ajarändurite ring. Gwendolyn oli kaheteistkümnes ja teda tähistas rubiin, sellest ka raamatu pealkiri.

Alguses oli "Rubiinpunane" pisut igav, kuna ootasin hoogsamat tegevust, aga lõpus oli palju rohkem sündmusi ning oli huvitavam lugeda. Kuna tegemist oli raamatu esimese osaga, siis oleksin soovinud tegelaskujude kohta natuke rohkem teada saada ja minu arvates jäi lugu liiga poolikuks. Võib olla olid tegelased ka natuke liiga tüüpilised noorteromaanile.
Tegemist oli saksa populaarse autoriga Kerstin Gieriga ja seda raamatut on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal on vändatud ka film.
Soovitan seda raamatut lugeda meelelahutuseks, liiga sügavuti see raamat aga ei läinud.

         

"Ookeani kutse"

"Ookeani kutse"

Jean-Claude Mourlevat

"Ookeani kutse" rääkis poisist Yann ja tema kuuest vennast. Kõik ülejäänud vennad olid kaksikud, aga tema oli üksi. Yann oli natuke teistsugune oma vendadest, ta oli väga lühike, aga tema keha oli proportsioonis. Ta oli ka tumm, aga kõik vennad said temast aru. Ta selgitas oma mõtteid näoilmete ja käte liigutustega väga selgelt.

Ühel tormilisel ööl ajas Yann oma vennad üles ja selgitas, et nad peavad ruttu lahkuma, kuna isa soovis neile halba. Kõik suuremad ja väiksemad vennad järgnesid Yannile ilma küsimusteta. Teeääres andis neile küüti üks rekkamees, kuna tal endal lapsi ei olnud mõtles ta neid aidata. Pärast seda jätkasid vennad teekonda jala. Ühel hetkel küsis üks vendadest, et kuhu poole nad teel on. Sellest hetkest sai nende sihiks jõuda ookeani äärde. Mitte keegi neist ei olnud ookeani varem näinud ning kõik  nad tahtsid seda väga näha..

"Ookeani Kutse" oli kirjutatud huvitavalt. Terve raamat koosnes erinevate inimeste jutustamisest. Iga inimene - ema, isa, rekkamees, politsei, vennad ja teised rääkisid, mida nemad olid teinud ja näinud. 

Midagi selles raamatus väga meenutas autori Kate DiCamillo raamatut "Tiiger virgub". Pärast mõlema raamatu lugemist võib öelda, et  nende kirjutamisstiilid ja kujundid olid  väga huvitavad ning eripärased ja pakkusid palju mõtlemisainet.