Charlotte koob võrku

Charlotte koob võrku

E.B White

Üks päev, kui ma olin sorteerimas üht kasti raamatutega, leidsin sealt raamatu Charlotte koob võrku. Ma avasin raamatu ja hakkasin lihtsalt esimest lehte silmadega üle vaatama. Vaatasin ja lugesin, et ühe tüdruku isa tahtis ära tappa vastsündinud notsut, kes oli natuke äbarik. Ma lugesin edasi, kuna tahtsin teada, mis edasi saab. Kuigi ma olen väiksena filmi näinud ja tean, et notsu pääseb, siiski ei mäletanud ma filmi täielikult. Nii ma hakkasingi edasi lugema. Kuna oli näha, et see on vanas trükis raamat,    vaatasin esilehelt, et äkki on seal sees mingi pühendus. Seal seisiski: Mail-Liis Munterile. Hea õppeedukuse, eeskujuliku käitumise ja aktiivse pioneeritöö eest! 30.Mai 1981. Õppenõukogu. Selle raamatu oli kunagi mu ema 11-aastasena saanud.

      Alguses kui lugu algas, arvasin, et terve raamat räägib tüdruku elust koos põssaga nimega Wilbur. Aga edasi lugedes pidi tüdruk sea ära müüma paari dollari eest oma onule, härra Zuckermanile. Kuna notsu oli kasvanud seaks ja tüdruku talus ei olnud ruumi Wilburile. Edasi läks see lugu tüdruku onu talus. Kui Wilbur härra Zuckermani tallu saabus oli ta üksik. Kuigi ta suhtles teiste loomadega (lammaste, lehmade, hanede ja rotiga) ei olnud tal sõpra. Ükski lambatall ei tahtnud temaga mängida. Selle hetkeni kuni ühel õhtul kostis pimedusest üks hääl: „Ma olen sind terve päeva jälginud ja sa meeldid mulle. Kui sa tahad hakkan sinu sõbraks.“ See salapärane hääl kuulus ühele ämblikule nimega Charlotte. Ja muidugi said Wilbur ja Charlotte sõpradeks. Neil oli koos tore ja Wilbur oli rõõmus, et lõpuks ometi on tal sõber kellega rääkida.

             Kõik oli hästi kuni hakkas saabuma suve lõpp. Lammas rääkis, et enne talve tapetakse Wilbur ära. Aga Charlotte ei nõustunud sellega. Ta hakkas kuduma sõnu oma võrku, nagu näiteks Vahva notsu. Et päästa Wilbur.

             See raamat oli hästi südamlik ja armas. Mulle tõesti meeldis see. See raamat rääkis, et oma hea sõbra jaoks oled sa kõike valmis tegema. Ainult oli mul kahju, et Wilbur ei saanuski öelda headega oma kõige kallimale sõbrale. Öelda mida tema tundis Charlotte vastu, sest Charlotte sai talle öelda kui väga kallis Wilbur talle on.

        Raamatu lõpus tuli ka see välja, et kui alguses tahtis tüdruku isa Wilburi ära tappa, siis nüüd oli see siga talle au ja kuulsust toonud. Nii, et ära ole eelarvamustega, vaid anna alati enne võimalus.

See raamat ei olnud just põnev, seikluslik, aga kui sa otsid armast lugemist siis soovitan soojalt!

Prints ja kerjus

                        Prahihoovist kuningakotta- õnn või õnnetus?

Käisin vaatamas lavastust “Prints ja kerjus”. See rääkis sellistest vastanditest nagu vaene ja rikas, õnnelik või õnnetu.  Peategelased, kelleks olid  prints ja kerjus, olid pärit täiesti erinevatest maailmadest. Lavastuse käigus juhtus nii, et nende maailmad pöörati pea peale ja kumbki neist sai teada, mida tähendab selle vastand, mida nad seni olid oma eluks pidanud.

See, et Tom sattus prahihoovist kuningakotta oli tema jaoks nii õnn kui ka õnnetus.  Õnn oli see, et enne kui ta elas tänaval ja pidi sageli kerjama, siis nüüd kuningakojas tahtsid kõik tema soove täita. Ja kui enne polnud tal midagi , isegi mitte süüa, siis nüüd oli tal kõik, mida ta ainult soovis. Ta võis kutsuda teenrid, kes täitsid iga tema soovi. Mingis mõttes oli see tema unistus, supelda külluses, kuid kuningakojas olid ka omad vead. Teda hakkas vaevama igavus, sest kuningakojas polmnud eriti midagi teha. Kõik näod on ikka ja jälle ühed ja samad ja midagi huvitavat ei toimunud. Kuningakojas olid kõik inimesed kalgid ja südametud. Kui Tom olekski saanud kuningaks, oleks ta pidanud edaspidise elu täiesti üksi veetma, sest kuningad ei tohi alamklassiga suhelda.  Ta oleks pidanud lahti ütlema oma sõpradest, emast, kõigist neist, kellest ta tegelikult väga hoolis.

                Samas kui Edwardi isa ei tundnud oma poega üldse, sest ta ei saanud aru, et nüüd oli tema poja asemel üks kerjus. Kuid Tomil, kerjusel, oli ema , kes teda armastas  ja kes tundis ta ära igas olukorras. Nende vahel olid teistsugused suhted, armastus ja hoolivus, mis sellest, et nad ei olnud rikkad, vaid vaesed. Kuningakojas ei saanud aga keegi kedagi usaldada. Inimesed olid salakavalad ja kasuahned. Lipitsedes püüdsid nad tegelikult kogu aeg printsi troonilt tõugata, et tema kohta endale saada. Selles mõttes oli Tomi sattumine kuningakotta üks suur õnnetus, sest nüüd pidi ta olema selliste inimeste seas. Samuti polnud tal haridust, et riiki valitseda ja keegi polnud õpetanud talle häid kombeid. Edwardit aga oli juba lapsest saadik kasvatatud kuningaks. Talle oli õpetatud häid kombeid ja ta oli haridust saanud ning tema teadis kuidas peab üks kuningas käituma. Tom polnud harjunud, et terve Inglismaa tähelepanu on temal ja lõpuks oleks kõik see tüütuks muutnunud. Enne kui ta elas tänaval pidi ta kogu aeg pingutama ja enda eest seista, nüüd aga istus ta ainult troonil.

Tom ei teadnud aga poliitikast ja riigi valitsemisest midagi, mis oleks võinud  võib olla riikide vahel mõne korraliku konflikti tekitada, kuid see eest  tänu oma raskele elule, oskas ta teistest hoolida ja  neid aidata. See oli õnn, et ta oskas näha elu rasket poolt, kuna ta polnud terve elu rikkuses veetnud nagu Edward. Tom oli pärit tänavalt ja ta teadis kui raske on seal elu. Sest need, kes tänavatel elasid, tapeti. Kuningana oleks tal olnud võimu, et neid inimesi, kes tänaval elasid, aidata. Printisna ta juba aitaski inimesi. Ühte naist taheti tappa ja ta astus vahele. Samuti andis ta korralduse mitte hukata kodutuid, kes elavad tänaval, vaid parem neile tööd anda. Selles mõttes oleks ta kindlasti tundunud end õnnelikuna, et ta oleks saanud inimesi aidata. Aga ma arvan, et mingis mõttes oleks ta aga olnud siiski väga õnnetu. Kuna Tom oli hea südamega, oleks tal hiljem tekkinud kindlasti suured süümepiinad, et ta valetas, et ta on prints.

Võib olla oligi selle näidendi mõte, et igas asjas on kaks poolt, nii halb kui ka  hea,  Kui mõnikord on raske halvas head näha, siis ei tähenda see seda, et seda seal ei ole, vaid et sa ei oska seda näha. Kerjus sai näha, mis on selles elus puudu kui sa oled rikas ja võimas. Prints aga sai tunda, mida tähendab kui sa ei ole seal, kus sa harjunud oled, kui raske see on, aga et ka sellel on omad head küljed.

 

"Pea suu" Helga Nõu

Pea suu!

“Pea suu” oli kaasaegne raamat teismeliste elust. Selle raamatu peategelane oli Tiina Karman, kes oli 15-aastane  Eesti tüdruk, kes käis Rootsi koolis. Ta elas oma ema, isa ja tülika vennaga. Ta ei saanud väga hästi oma vanematega läbi, vennast rääkimata. Ta ainuke kaaslane peale sõbranna Anna, oli hamster Oskar, kes teda mõistis ja kes oli talle väga kallis. Aga Tiina elu oli keeruline kuna ta oli armunud poissi Ralf, kes oli temast palju vanem ja töötas loomapoes. 

Tiina oli teismeline, kelle elu oli tema arvates traagiline, kuna talle tundus, et keegi ei hooli temast. Tiina arvas üldse, et ta elu on mõttetu. Üldse terves raamatus dramatiseeris Tiina üle. Sest tegelikult ei ole need asjad nii hullud. Näiteks ta tundis suurt häbi, et ta nii pikk on. Samuti arvas ta veel, et ta nina on nagu kartul. Ma arvan, et tegelikult ta nina nii kole ka ei olnud ta lihtsalt kujutas seda endale ette.

Raamat “Pea suu” mulle täitsa meeldis. Mulle ei meeldi kui raamatutes liigselt tundeid kirjeldatakse, see muudab raamatu igavaks. Aga siin raamatus olid need tunded kirjeldatud paremini ja lühemalt, mis tegi raamatu lugemise paremaks. 

                
Tore oli see, et mõnel  hetkel raamatus tundsin lugedes sarnasusi oma elus. Tundisin, et täpselt samamoodi arvan ka mina ja et mõned mõtted on üldinimlikud.  Raamatus oli lahe see, et tegelased rääkisid oma mõtetest ja arvamustest. 

                     

Tegelased raamatus olid usutavad. Nad olid nagu elust enesest võetud. Tiina käitus nagu ehtne teismeline. Helga Nõu oli väga hästi ära tabanud millised on tänapäeva noored, mida nad tunnevad, millest nad mõtlevad, mis neile muret valmistab ja mis rõõmu teeb.

               

Selle raamatu lõpp oli ettearvamatu. Ma oleksin oodanud hoopis teistsugust 

lõppu. See oli nii ettearvamuatu, et kõik need ähvardused oli  Sven-Allan teinud iseendale. Ta kirjutas oma kapiuksele SA PEAD SUREMA ja joonistas risti. Kunstitunnis lõikas ta oma enda portree katki. Ta tegi seda kõike sellepärast,et keegigi ta klassist ta vastu huvi tunneks. Sven-Allan oli väga üksik poiss. Kuna ta oli tark ja teistele tundus, et ta on nohik. Tegelikult oleks ta soovinud, et teised teda märkaksid ja temast hooliksid.

Miks on raamatu pealkiri “Pea suu?”

Sellele annab vastuse katkend raamatust:

...,sest Ville tuli koolimaja trepist alla ja palus oma näoilmega Tiinat :”Pea suu!” Ta ei tahtnud, et tema kodune olukord saaks avalikuks.

Soovitan seda raamatut lugeda, sest nii mitmedki mõtted ja olukorrad andsid mõtlemisainet.