"Kuristik rukkis"

"Kuristik rukkis"

J.D Salinger

J.D Salinger on ameerika kirjanik, kes sündis 01.01.1919 ja suri 27.01.2010. Ta osales teises maailmasõjas ühes kõige raskemas ja ohvriterohkemas lahingus, Normandia dessandis ning elas seda raskelt üle. Peale sõda naases ta New York'i ning asus kirjutama 1951 aastal ilmuski tema kõige kuulsam teos "Kuristik rukkis." Salinger sai kiiresti kirjanikuna kuulsaks ja tema raamat lisati koolide õppekavadesse. Salinger ise elas üsnagi eraklikult, ta kirjutas veel mõned lühijuttude kogumikud nagu "Franny ja Zooey" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad." On arvatud ka, et tema kodus võib olla ligi kümmekond avaldamata romaani, sest ta töötas raamatute kallal iga päev. Kuid nende olemasolu ja avaldamine on siiski varjutatud saladuselooriga.

Raamatu "Kuristik rukkis" pealkiri tuleb inglise luuletaja Robert Burns 'i luuletuse põhjal tehtud lastelaulust.  Raamatu peategelaseks oli 16 -aastane Holden Caulfield. Ta rääkis toimunud sündmustest minavormis ja tegelikult oli sellest kõigest juba mingi aeg möödas. Ta oli taas kord ühest koolist välja visatud ja ühelt poolt ta oli selle pärast mures, aga teisalt jälle näis, et ta ei hoolinud sellest eriti. Holden oli üsna huvitav ja värvikas tüüp. Temas oli palju vastuolusid- ajuti ta vihkas kõiki ja oli kõige ning kõigi vastu. Näiteks siis kui ta väike õde Phoebe küsis, et mis talle siis üldse meeldib ja ainsana suutis Holden öelda, et talle meeldib ta vend Allie.

Holden võis  olla väga tundlik, hooliv ning õrn, siis kui ta vaatas kuidas ta õde karusselliga sõitis ning vihma sadas. Holdenis oli palju kurbust, mis sageli tuligi võib olla välja viha või ükskõiksusena. Tegelikult oli tema elu kõige kurvem sündmus, mis oli talle jätnud sügava jälje, ta venna surm leukeemiasse. Ta ei suutnud leppida, et tema armsat venda enam ei ole, samas kui maalmas elab edasi palju inimesi, kes tema arvates seda ei väärinud. Ja see tegigi ta vihaseks. 

Raamatu jooksul näeme, kuidas Holdenil on raske keskenduda, tal nagu pole mingit eesmärki või motivatsiooni. Ta läheb New York'i seiklema, kuna ta tahab, et ta vanemad saaksid ta koolist välja viskamise kirja kätte enne kui ta koju läheb. Ta uitab sihitult ringi ja püüab alati välja näha täiskasvanulikum kui ta tegelikult on, suitsetab, külastab baare. Tegelikult on temas suur südamevalu ja selle sihitu olemise taga oligi võibolla see, et elus pole mõtet suuri plaane teha, kuna need ei täitu, nii nagu juhtus ka tema vennaga. Sellepärast unistabki Holden, et ainuke asi, mida ta teha tahaks, oleks kaitsta väikeseid lapsi, kes jooksevad ringi rukkipõllul. Püüda nad kinni, enne kui nad kuristikku kukuvad ja nendega midagi halba juhtub.  

Arvan, et raamat räägibki täiskasvanuks saamisest, sellest kuidas maailmas toime tulla ja kui raske see mõnikord on. Seda Holden õpibki ja raamatu lõpus hakkab ta isegi puudust tundma nendest, keda ta enne nii väga vihkas. 

"Rubiinpunane"

 "Rubiinpunane"

Kerstin Gier

Selle raamatu peategelaseks oli tüdruk  Gwendolyn, (kes oli 16-aastane). Ta pere on alati arvanud, et ajaränduri geeni kannab Gendowlyni nõbu Charlotte. Charlotte'i esimene hüpe minevikku oleks pidanud ammu toimuma, kuid millegipärast see venis. Charlotte oli terve elu õppinud kuidas minevikus hakkama saada, kui ta ajas peaks hüppama. Vehklemis-, tantsu-, ratsutamistunnid, samuti õppis ta ajalugu ja keeli. Terve ta lapsepõlv läks nende ettevalmistuste peale. Charlotte oli tubli ja tark ning  sai koolis ainult kõige paremaid hindeid.
         Gwendolyn oli aga keskmine õpilane. Ainuke eriline asi tema juures oli, et ta nägi vaime ja suutis nendega suhelda. Sageli sai ta aru miks mõni inimene oli kuri või õnnetu, nagu siis kui selgus, et väikest poissi, keda ta ühe kurja mehe juures nägi tegelikult polnud. Ta oli surnud, uppunud  ning seetõttu oli ta isa nii kuri.

Ühel päeval aga tabas teda uus üllatus, kui ta ootamatult oma kodu lähedal tänaval ajas tagasi hüppas. Kõik majad nägid äkki vanaaegsed välja, vanamoodsad autod sõitsid ümberringi ning inimesed kandsid teistsuguseid riideid. Ta oli segaduses ning ei teadnud mida ta tegema peaks. Õnneks tuli ta sealt olukorrast välja ja pärast paari minevikus käimist sundis ta sõbranna teda emaga rääkima. Pärast emale ütlemist kohtus ta salaseltsiga, mis tegeles ajarännete uurimisega. Nendel oli masin millega sai määrata järgmise ajarände aega. Seda kutsuti Kronograafiks. Hiljem tuli välja, et Gwendolyn'il tuleb ajas rännata koos enda vanuse poisiga, kellel oli samuti ajaränduri geen. Koos pidid nad minevikus külastama ajarändureid, et saada neilt tilk verd kronograafi. Iga ajarändurit tähistab üks kivi. Gwendolyn oli viimane, et sulgeda ajarändurite ring. Gwendolyn oli kaheteistkümnes ja teda tähistas rubiin, sellest ka raamatu pealkiri.

Alguses oli "Rubiinpunane" pisut igav, kuna ootasin hoogsamat tegevust, aga lõpus oli palju rohkem sündmusi ning oli huvitavam lugeda. Kuna tegemist oli raamatu esimese osaga, siis oleksin soovinud tegelaskujude kohta natuke rohkem teada saada ja minu arvates jäi lugu liiga poolikuks. Võib olla olid tegelased ka natuke liiga tüüpilised noorteromaanile.
Tegemist oli saksa populaarse autoriga Kerstin Gieriga ja seda raamatut on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal on vändatud ka film.
Soovitan seda raamatut lugeda meelelahutuseks, liiga sügavuti see raamat aga ei läinud.

         

"Ookeani kutse"

"Ookeani kutse"

Jean-Claude Mourlevat

"Ookeani kutse" rääkis poisist Yann ja tema kuuest vennast. Kõik ülejäänud vennad olid kaksikud, aga tema oli üksi. Yann oli natuke teistsugune oma vendadest, ta oli väga lühike, aga tema keha oli proportsioonis. Ta oli ka tumm, aga kõik vennad said temast aru. Ta selgitas oma mõtteid näoilmete ja käte liigutustega väga selgelt.

Ühel tormilisel ööl ajas Yann oma vennad üles ja selgitas, et nad peavad ruttu lahkuma, kuna isa soovis neile halba. Kõik suuremad ja väiksemad vennad järgnesid Yannile ilma küsimusteta. Teeääres andis neile küüti üks rekkamees, kuna tal endal lapsi ei olnud mõtles ta neid aidata. Pärast seda jätkasid vennad teekonda jala. Ühel hetkel küsis üks vendadest, et kuhu poole nad teel on. Sellest hetkest sai nende sihiks jõuda ookeani äärde. Mitte keegi neist ei olnud ookeani varem näinud ning kõik  nad tahtsid seda väga näha..

"Ookeani Kutse" oli kirjutatud huvitavalt. Terve raamat koosnes erinevate inimeste jutustamisest. Iga inimene - ema, isa, rekkamees, politsei, vennad ja teised rääkisid, mida nemad olid teinud ja näinud. 

Midagi selles raamatus väga meenutas autori Kate DiCamillo raamatut "Tiiger virgub". Pärast mõlema raamatu lugemist võib öelda, et  nende kirjutamisstiilid ja kujundid olid  väga huvitavad ning eripärased ja pakkusid palju mõtlemisainet.

"Võlulaev"

"Võlulaev" 

Eluslaevnikud

esimene raamat 1. osa ja 2. osa

Robin Hobb

Ma lugesin suvel Robin Hobb'i raamatut "Võlulaev", mis oli jagatud kaheks osaks.  Selle raamatu kaas tundus poes paeluv ja põnev. Ma arvasin, et tegu on põneva fantaasiast läbi imbunud raamatuga. Tegelikkuses ta oligi, kuigi rääkis väga palju ka inimeste vahelistest suhetest. "Võlulaev" koosnes erinevate tegelaste lugudest, mis omavahel põimusid mingitel hetkedel. Peaaegu kõik tegelased olid kuidagi üksteistega seotud. 

Vestrite kaubaisandate perekond oli põlvkondi elanud Bingtownis. Noore naise Althea vana-vanaema oli lasknud ehitada laeva Vivacia võlupuust ehk kui pere kolmest generatsioonist esindaja, laeva kapten sureb Vivacial, siis Vivacia virgub. Laeva ninas olev käilakuju ärkab ellu ja tunnetab tervet laeva oma kehana, mis annab võimaluse Vihmaorust vastu voolu sõites kaupa tuua. Laeva käilakuju, kes on nikerdatud naise või mehe kujuna,  saab oma kaptenit aidata ja ohtude eest hoiatada. Ja tavalised laevad ei pääsegi Vihmaorgu. Võlupuust laevad olid väga kallid ja järeltulijad pidid veel ikka maksma laeva eest. Althea isa oli väga haigeks jäänud ja laeva juhtimise oli üle võtnud Althea vanema õe mees Kyle Haven. Kuid Kyle'il polnud mingit arusaama eluslaevadest ja nende vajadustest. Althea oli terve elu seilanud koos isaga Vivacial ja arvas, et isa pärandab laeva talle. Kuid tuli välja, et Vestrite perekond oli laostunud ja Althea ema oli sundinud oma meest jätma laeva Kyle'le, et sellega ruttu raha teenima hakata. Althea oli kibestunud ja vihane, sest laev oli olnud kogu ta elu. Ning ta ei saanud Kyle'iga hästi läbi kuna too oli julm ja tahtis oma võimu näidata. Pärast isa surma ei lubanud Kyle enam Althead laeva peale. Tüdruk hakkas välja hauduma plaani kuidas oma laev tagasi võita. Samal ajal sundis Kyle oma vanimat poega Wintrow'd laeval töötama, kes oli senimaani õppinud preestriks. Wintrow tundis sidet laevaga, aga uskus endiselt, et tahab saada preestriks. Ta ei tahtnud üldse laeval olla vaid igatses tagasi kloostrisse. 

         
Althea õde Keffiria, aga elas oma vanemate kodus koos ema Ronica ja tütre Maltaga. Keffiria oli alati olnud kuulekas ja eeskujulik mitte nagu Althea, kes pidi alati oma tahtmist saama. Kyle oli alati väga karm oma poja Wintrow'ga,  aga oma tütre Malta oli ta ära hellitanud.
         
Sügise poole pidi tulema ball ja Malta oli varem käinud lihtsa tütarlapseliku kleidiga, aga ta tahtis nüüd uhket naiste ballikleiti. Kogu aeg tahtis Malta nii hirmsasti naine olla, kuid ise käitus ikka nagu väike laps.
       
Paralleerselt oli jutustatud ka ühe piraadi lugu, kelle nimi oli kapten Kennit. Ta rüüstas Marietta laevaga koos oma meeskonnaga  kaubalaevu, tappis kaubalaeva meeskonna ja müüs saadud kauba maha. Kennit ihkas muidugi rohkemat, kui lihtsalt piraat olla. Ta püüdis kõigiti Piraadisaarte elanike usaldust võita, et hakata piraadikuningaks. Aga seda oli raske saavutada, sest enamus Piraadisaarte elanikust olid kunagised orjad ja piraadid, kes ei tahtnud endale valitsejat. Kuigi Kennit'i iseloom oli väga halb ning inimesena samuti polnud ta suurem asi, saatis teda ometigi lakkamatult hea õnn, mis teda alati halbadest olukordadest välja aitas.
       
Vahepeal oli raamatus ka suurte meremadude rännakust, kes jälitasid orjalaevu, et sealt süüa saada. Üks läbiv teema oligi orjus. "Võlulaevas" rääkis sellest päris palju, kui halvad olid orjade tingimused, kui lootusetu oli sellises olukorras olla ning et ainuke väljapääs orjadele oli sageli surm. Paljud sattusid orjusesse ainult võlgade pärast. Orjasid koheldi nagu koeri. Orjapidajad arvasid, et orjadel pole inimese hinge, sest kui oleks, poleks neist kunagi orje saanud.
     
Autor oli väga hästi terve raamatu sündmustiku läbi mõelnud ja suutis näidata sündmusi ka erinevate tegelaste silmade läbi. Seetõttu andis see parema arusaamise nende seisukohtadest ja teguviisidest ning motiividest.

Kuigi "Võlulaev" oli minu maitse jaoks natuke liiga vägivaldne ja täis rohkeid tapmisstseene, raamat täitsa meeldis mulle.

Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: kooli puhvet, kell 13.37,  8 mai.

Kirjandusklubis osalejad: Sandra, Katariin, mina.

Raamatu autor ja pealkiri: "Väike faun"  Lene Mayer-Skumanz

Vôtmeteemad: Armastus, abivalmidus, looduse hoidmine, kurbus.

Võtmestseenid: "Sa oled nii ilus,et sinusse võib armuda,"sõnas faun."Iga kord,kui sa peeglisse vaatad,meenutad sa minu sõnu."
Tüdruku huuled värisesid:"Ja ma olen siis ka iga kord kurb,sest sind pole enam siin."

Võtmekarakterid: Väike faun (marmorkuju, kes seitsme aasta tagant ellu ärkas), Carina (tüdruk, kes armus fauni).

Võtmesümbolid: Faun, ise on selle raamatu sümbol. Ta sümboliseeris selles raamatus armastust ja hoolivust, näitates seda oma tegudes.

Küsimused vôi teemad mis tekitasid arutelu: Mis on selle raamatu sisu tegelik mõte? Miks muutus faun 7 aasta tagant inimeseks? Kuidas faun saab muuseumist ära minna, kui teda ära varastatud ei ole? Kuidas seletatakse fauni kadumist nädalaks iga seitsme aasta tagant muuseumist?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Me kõik arvame, et see raamat ei olnud väga põnev, aga võib huvi pakkuda noorematele.

"Väike faun"

                                             "Väike faun"
                                     Lene Mayer-Skumanz

Lugesin raamatut "Väike faun"  mille autoriks oli Lene Mayer-Skumanz. Faun on Kreeka mütoloogias maarahva ja karjuste jumal. Samuti tähendas faun ka metsavaimu, metsahaldjat. Ta elas metsades ja soodes ning talle meeldis inimesi ehmatada oma tavatu välimusega. Faunil olid teravatipulised kõrvad ja sokujalad, kuigi raamatus oli väiksel faunil inimese jalad. Veel, olid faunil väikesed sarved. Faun mängis flööti ja ilmus inimeste unenägudes. Kuna ladina keeles tähendab faun paani, siis sealt tuli sõna "paanika", just fauni ehmatamise pärast.

Raamat "Väike faun" oli armastuslugu, kus väikese fauni marmorkuju ärkas ellu iga 7 aasta tagant. Ja muutus elavaks nagu noor inimlaps. Kuid nüüd sel aastal varastasid kaks varast väikese fauni natuke enne tema ärkamist. Õnneks jõudis politsei juba vargad kinni pidada enne linnapiiri ületamist. Ja väike faun sai  linnapeale ära lipsata. Linnas käies tegi faun palju häid tegusid ja aitas inimesi. Ühele lopsaka aiaga rõdule sattudes kohtus faun tüdrukuga, kelle nimi oli Carina. Tutvudes hakkasid nad koos aina rohkem aega veetma ja nii kasvas nende vastastikune kiindumus. Neil ei olnud just palju aega, sest peagi tuli faunil taas kivistuda.

"Väike faun" oli omamoodi armas lugu. Arvan, et väiksemana oleks raamat mulle rohkem meeldinud. Raamatus oli vaid kaheksakümmend lehekülge. Minu arvates ei tulnud raamatu peamine  mõte väga hästi välja. Sealt raamatust võis leida küll erinevaid häid mõtteid, nagu näiteks, tee häid tegusid ja hoia loodust, aga see ei olnud nii kaasahaarav kui oleksin lootnud.

 Muidugi kirjanik oli huvitavalt kirjutanud. Ta kirjutas ka mingil määral kõrvaltegelaste mõtetest, näiteks sellest kuidas politsei, kes vargaid vahistas, mõtles kuidas ta oma pruudile lilli võiks viia, mis kasvasid ta lähedal. 
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et "Väike faun" oli meeldiv lugemine, kuid võib olla mitte nii eriline.

"Minu London"

                                          "Minu London"

                                       

                         Anu Samarüütel-Long

Anu Samarüütel-Long räägib raamatus "Minu London" oma magistratuuri õpingutest moe alal Londoni Central Saint Martins College'is. Raamat algab sellega kuidas, Anu saab stipendiumi moe- eriala õpinguteks ja tema õppejõuks on range ja omapärane naine Louis Wilson. Anu on abielus inglasega Chris, kes on DJ. Anu kirjeldab oma elu moemaailma pealinnas. Ta kirjeldab oma elukohta, Monfort House, kuhu ta kolib oma abikaasaga. Selles majas elab üsna värvikas seltskond. Kord laob keegi kasti pudeleid talle ukse ette ja mõne ees peab ta vabandama, kuna ta vihastas, et mees talle diivani ukse taha lükkas. On huvitav lugeda, kuna ta räägib Inglismaa elust laiemalt- toitudest, vaatamisväärsustest, liiklusest, kommetest ja kohe kindlasti ka moest.

Kuna ka olen korduvalt Londonis käinud, oli huvitav võrrelda oma kogemusi tema omadega. Näiteks, ma arvan samuti, et Waterloo sillalt avaneb kõige ilusam vaade Londonile. Sealt on näha nii Big Ben'i ja samas London Eye'd-kahte kõige tähtsamat Londoni vaatamisväärsust. Anu oli vaimustuses  kahekordse bussiga sõitmisest, aga mina leidsin, et see on tüütu. Aga olen Anuga nõus, et Londoni pargid on imeilusad ja neis õitsevad nartsissid juba jaanuari kuus. Anu kirjeldab tabavalt, kuidas üks aastaaeg jääb Londonis vahele- talv. Talve seal meie mõistes ei olegi, tavaliselt lumi ei tule maha ja muru on terve talv roheline.

Anu ei kirjuta ainult Londonist, vaid kogu Inglismaast. Ta sõitis ringi ka mööda Inglismaad koos oma abikaasaga, nad käisid ka Cornwall'is. See asub Inglismaa edelaosas ja enne kui Inglismaal said    välismaa puhkusereisid populaarseks, puhkasid paljud inglased seal. See piirkond on tuntud väga ilusa looduse poolest, ilusad liivased rannad, mäed ning lopsakad ja kaunid aiad.

"Minu London"i raamatut oli hea lugeda, kuna vahepeal rääkis Anu oma õpingutest, aga muidu Inglismaast samuti. Ja see tegi raamatu lugemise huvitavaks ning mitmekülgseks. Ka oli huvitav lugeda, kuidas ta võrdles eesti ja inglise toite ning söömisharjumusi. Kui oluline on inglastele pudingja custard ja et meie vaniljekaste ei saa inglaste custardi lähedalegi, kuigi ka Anu ei näinud suurt erinevust, aga tema mees, Chris küll.

Raamatu lõpus lõpetab Anu moedisani kooli magitratuuri ja kuna ta usub märkidesse, siis nii nagu oma õpingute alguses leidis ta kooli lauasahtlist ühe ajalehe, mille esikaanel oli rüütlipilt ja kuna ta enda nimi oli Samarüütel, arvas ta, et see tähendab, et ta on õigel teel, siis raamatu lõpus leidis ta õmbluslõigete tegemise paberirulli oma maja esikust. Just siis kui ta otsustas, et on aeg hakata lõpuks oma kollektsioone tegema.

Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, kellele meeldib London ja Inglismaa. Kui Sa pole seal veel käinud on hea lugeda sealsest elust ja kui oled, pakub raamat mõnusat äratundmist.