"Võlulaev"

"Võlulaev" 

Eluslaevnikud

esimene raamat 1. osa ja 2. osa

Robin Hobb

Ma lugesin suvel Robin Hobb'i raamatut "Võlulaev", mis oli jagatud kaheks osaks.  Selle raamatu kaas tundus poes paeluv ja põnev. Ma arvasin, et tegu on põneva fantaasiast läbi imbunud raamatuga. Tegelikkuses ta oligi, kuigi rääkis väga palju ka inimeste vahelistest suhetest. "Võlulaev" koosnes erinevate tegelaste lugudest, mis omavahel põimusid mingitel hetkedel. Peaaegu kõik tegelased olid kuidagi üksteistega seotud. 

Vestrite kaubaisandate perekond oli põlvkondi elanud Bingtownis. Noore naise Althea vana-vanaema oli lasknud ehitada laeva Vivacia võlupuust ehk kui pere kolmest generatsioonist esindaja, laeva kapten sureb Vivacial, siis Vivacia virgub. Laeva ninas olev käilakuju ärkab ellu ja tunnetab tervet laeva oma kehana, mis annab võimaluse Vihmaorust vastu voolu sõites kaupa tuua. Laeva käilakuju, kes on nikerdatud naise või mehe kujuna,  saab oma kaptenit aidata ja ohtude eest hoiatada. Ja tavalised laevad ei pääsegi Vihmaorgu. Võlupuust laevad olid väga kallid ja järeltulijad pidid veel ikka maksma laeva eest. Althea isa oli väga haigeks jäänud ja laeva juhtimise oli üle võtnud Althea vanema õe mees Kyle Haven. Kuid Kyle'il polnud mingit arusaama eluslaevadest ja nende vajadustest. Althea oli terve elu seilanud koos isaga Vivacial ja arvas, et isa pärandab laeva talle. Kuid tuli välja, et Vestrite perekond oli laostunud ja Althea ema oli sundinud oma meest jätma laeva Kyle'le, et sellega ruttu raha teenima hakata. Althea oli kibestunud ja vihane, sest laev oli olnud kogu ta elu. Ning ta ei saanud Kyle'iga hästi läbi kuna too oli julm ja tahtis oma võimu näidata. Pärast isa surma ei lubanud Kyle enam Althead laeva peale. Tüdruk hakkas välja hauduma plaani kuidas oma laev tagasi võita. Samal ajal sundis Kyle oma vanimat poega Wintrow'd laeval töötama, kes oli senimaani õppinud preestriks. Wintrow tundis sidet laevaga, aga uskus endiselt, et tahab saada preestriks. Ta ei tahtnud üldse laeval olla vaid igatses tagasi kloostrisse. 

         
Althea õde Keffiria, aga elas oma vanemate kodus koos ema Ronica ja tütre Maltaga. Keffiria oli alati olnud kuulekas ja eeskujulik mitte nagu Althea, kes pidi alati oma tahtmist saama. Kyle oli alati väga karm oma poja Wintrow'ga,  aga oma tütre Malta oli ta ära hellitanud.
         
Sügise poole pidi tulema ball ja Malta oli varem käinud lihtsa tütarlapseliku kleidiga, aga ta tahtis nüüd uhket naiste ballikleiti. Kogu aeg tahtis Malta nii hirmsasti naine olla, kuid ise käitus ikka nagu väike laps.
       
Paralleerselt oli jutustatud ka ühe piraadi lugu, kelle nimi oli kapten Kennit. Ta rüüstas Marietta laevaga koos oma meeskonnaga  kaubalaevu, tappis kaubalaeva meeskonna ja müüs saadud kauba maha. Kennit ihkas muidugi rohkemat, kui lihtsalt piraat olla. Ta püüdis kõigiti Piraadisaarte elanike usaldust võita, et hakata piraadikuningaks. Aga seda oli raske saavutada, sest enamus Piraadisaarte elanikust olid kunagised orjad ja piraadid, kes ei tahtnud endale valitsejat. Kuigi Kennit'i iseloom oli väga halb ning inimesena samuti polnud ta suurem asi, saatis teda ometigi lakkamatult hea õnn, mis teda alati halbadest olukordadest välja aitas.
       
Vahepeal oli raamatus ka suurte meremadude rännakust, kes jälitasid orjalaevu, et sealt süüa saada. Üks läbiv teema oligi orjus. "Võlulaevas" rääkis sellest päris palju, kui halvad olid orjade tingimused, kui lootusetu oli sellises olukorras olla ning et ainuke väljapääs orjadele oli sageli surm. Paljud sattusid orjusesse ainult võlgade pärast. Orjasid koheldi nagu koeri. Orjapidajad arvasid, et orjadel pole inimese hinge, sest kui oleks, poleks neist kunagi orje saanud.
     
Autor oli väga hästi terve raamatu sündmustiku läbi mõelnud ja suutis näidata sündmusi ka erinevate tegelaste silmade läbi. Seetõttu andis see parema arusaamise nende seisukohtadest ja teguviisidest ning motiividest.

Kuigi "Võlulaev" oli minu maitse jaoks natuke liiga vägivaldne ja täis rohkeid tapmisstseene, raamat täitsa meeldis mulle.

Kirjandusklubi

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: kooli puhvet, kell 13.37,  8 mai.

Kirjandusklubis osalejad: Sandra, Katariin, mina.

Raamatu autor ja pealkiri: "Väike faun"  Lene Mayer-Skumanz

Vôtmeteemad: Armastus, abivalmidus, looduse hoidmine, kurbus.

Võtmestseenid: "Sa oled nii ilus,et sinusse võib armuda,"sõnas faun."Iga kord,kui sa peeglisse vaatad,meenutad sa minu sõnu."
Tüdruku huuled värisesid:"Ja ma olen siis ka iga kord kurb,sest sind pole enam siin."

Võtmekarakterid: Väike faun (marmorkuju, kes seitsme aasta tagant ellu ärkas), Carina (tüdruk, kes armus fauni).

Võtmesümbolid: Faun, ise on selle raamatu sümbol. Ta sümboliseeris selles raamatus armastust ja hoolivust, näitates seda oma tegudes.

Küsimused vôi teemad mis tekitasid arutelu: Mis on selle raamatu sisu tegelik mõte? Miks muutus faun 7 aasta tagant inimeseks? Kuidas faun saab muuseumist ära minna, kui teda ära varastatud ei ole? Kuidas seletatakse fauni kadumist nädalaks iga seitsme aasta tagant muuseumist?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Me kõik arvame, et see raamat ei olnud väga põnev, aga võib huvi pakkuda noorematele.

"Väike faun"

                                             "Väike faun"
                                     Lene Mayer-Skumanz

Lugesin raamatut "Väike faun"  mille autoriks oli Lene Mayer-Skumanz. Faun on Kreeka mütoloogias maarahva ja karjuste jumal. Samuti tähendas faun ka metsavaimu, metsahaldjat. Ta elas metsades ja soodes ning talle meeldis inimesi ehmatada oma tavatu välimusega. Faunil olid teravatipulised kõrvad ja sokujalad, kuigi raamatus oli väiksel faunil inimese jalad. Veel, olid faunil väikesed sarved. Faun mängis flööti ja ilmus inimeste unenägudes. Kuna ladina keeles tähendab faun paani, siis sealt tuli sõna "paanika", just fauni ehmatamise pärast.

Raamat "Väike faun" oli armastuslugu, kus väikese fauni marmorkuju ärkas ellu iga 7 aasta tagant. Ja muutus elavaks nagu noor inimlaps. Kuid nüüd sel aastal varastasid kaks varast väikese fauni natuke enne tema ärkamist. Õnneks jõudis politsei juba vargad kinni pidada enne linnapiiri ületamist. Ja väike faun sai  linnapeale ära lipsata. Linnas käies tegi faun palju häid tegusid ja aitas inimesi. Ühele lopsaka aiaga rõdule sattudes kohtus faun tüdrukuga, kelle nimi oli Carina. Tutvudes hakkasid nad koos aina rohkem aega veetma ja nii kasvas nende vastastikune kiindumus. Neil ei olnud just palju aega, sest peagi tuli faunil taas kivistuda.

"Väike faun" oli omamoodi armas lugu. Arvan, et väiksemana oleks raamat mulle rohkem meeldinud. Raamatus oli vaid kaheksakümmend lehekülge. Minu arvates ei tulnud raamatu peamine  mõte väga hästi välja. Sealt raamatust võis leida küll erinevaid häid mõtteid, nagu näiteks, tee häid tegusid ja hoia loodust, aga see ei olnud nii kaasahaarav kui oleksin lootnud.

 Muidugi kirjanik oli huvitavalt kirjutanud. Ta kirjutas ka mingil määral kõrvaltegelaste mõtetest, näiteks sellest kuidas politsei, kes vargaid vahistas, mõtles kuidas ta oma pruudile lilli võiks viia, mis kasvasid ta lähedal. 
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et "Väike faun" oli meeldiv lugemine, kuid võib olla mitte nii eriline.

"Minu London"

                                          "Minu London"

                                       

                         Anu Samarüütel-Long

Anu Samarüütel-Long räägib raamatus "Minu London" oma magistratuuri õpingutest moe alal Londoni Central Saint Martins College'is. Raamat algab sellega kuidas, Anu saab stipendiumi moe- eriala õpinguteks ja tema õppejõuks on range ja omapärane naine Louis Wilson. Anu on abielus inglasega Chris, kes on DJ. Anu kirjeldab oma elu moemaailma pealinnas. Ta kirjeldab oma elukohta, Monfort House, kuhu ta kolib oma abikaasaga. Selles majas elab üsna värvikas seltskond. Kord laob keegi kasti pudeleid talle ukse ette ja mõne ees peab ta vabandama, kuna ta vihastas, et mees talle diivani ukse taha lükkas. On huvitav lugeda, kuna ta räägib Inglismaa elust laiemalt- toitudest, vaatamisväärsustest, liiklusest, kommetest ja kohe kindlasti ka moest.

Kuna ka olen korduvalt Londonis käinud, oli huvitav võrrelda oma kogemusi tema omadega. Näiteks, ma arvan samuti, et Waterloo sillalt avaneb kõige ilusam vaade Londonile. Sealt on näha nii Big Ben'i ja samas London Eye'd-kahte kõige tähtsamat Londoni vaatamisväärsust. Anu oli vaimustuses  kahekordse bussiga sõitmisest, aga mina leidsin, et see on tüütu. Aga olen Anuga nõus, et Londoni pargid on imeilusad ja neis õitsevad nartsissid juba jaanuari kuus. Anu kirjeldab tabavalt, kuidas üks aastaaeg jääb Londonis vahele- talv. Talve seal meie mõistes ei olegi, tavaliselt lumi ei tule maha ja muru on terve talv roheline.

Anu ei kirjuta ainult Londonist, vaid kogu Inglismaast. Ta sõitis ringi ka mööda Inglismaad koos oma abikaasaga, nad käisid ka Cornwall'is. See asub Inglismaa edelaosas ja enne kui Inglismaal said    välismaa puhkusereisid populaarseks, puhkasid paljud inglased seal. See piirkond on tuntud väga ilusa looduse poolest, ilusad liivased rannad, mäed ning lopsakad ja kaunid aiad.

"Minu London"i raamatut oli hea lugeda, kuna vahepeal rääkis Anu oma õpingutest, aga muidu Inglismaast samuti. Ja see tegi raamatu lugemise huvitavaks ning mitmekülgseks. Ka oli huvitav lugeda, kuidas ta võrdles eesti ja inglise toite ning söömisharjumusi. Kui oluline on inglastele pudingja custard ja et meie vaniljekaste ei saa inglaste custardi lähedalegi, kuigi ka Anu ei näinud suurt erinevust, aga tema mees, Chris küll.

Raamatu lõpus lõpetab Anu moedisani kooli magitratuuri ja kuna ta usub märkidesse, siis nii nagu oma õpingute alguses leidis ta kooli lauasahtlist ühe ajalehe, mille esikaanel oli rüütlipilt ja kuna ta enda nimi oli Samarüütel, arvas ta, et see tähendab, et ta on õigel teel, siis raamatu lõpus leidis ta õmbluslõigete tegemise paberirulli oma maja esikust. Just siis kui ta otsustas, et on aeg hakata lõpuks oma kollektsioone tegema.

Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, kellele meeldib London ja Inglismaa. Kui Sa pole seal veel käinud on hea lugeda sealsest elust ja kui oled, pakub raamat mõnusat äratundmist.

Kirjandusklubi III

Kirjandusklubi III


Koht ja aeg: kooli puhvet 12.42, 17.01.2014

Kirjandusklubis osalejad:  Katariin

Raamatu autor ja pealkiri: Jerry Spinelli, "Tähetüdruk"

Võtmeteemad: iseendaks jäämine, heade tegude tegemine teiste vastu ja julgus olla teistsugune.

Võtmestseenid:  Päev pärast valentinipäeva leidis Leo oma kaustiku vahelt kaardi, kuhu oli kirjutatud suurelt "MA ARMASTAN SIND". Ja kaardi alla oli joonistatud:

Leo sai kohe aru, et kaart oli Tähetüdrukult. 

Teine stseen oli veel, kui Tähetüdruk näitas Leole, ühte võlupaika. Nad jalutasid miile, kuni jõudsid kõrbes ühte kohta. Seal olid Juka, agaav, okaspirn, torukaktused ja igasugused teised taimed. Tagapool lillakas taevast allpool  paistsid Maricopa mäed. Aga see ei olnud see nõiutud paik, edasi minnes, kui nad olid jõudnud täiesti harilikku kohta. Ainult liiv ja üks kõrge kaktus. See oligi õige koht. Siis Tähetüdruk palus Leol istuda ja hetkeks mitte midagi teha. Kõik meeled välja lülitada ja ennast kustuda. Et sinul ja universumil ei oleks piiri, et sa oleks üks kõigega. "Siis võibolla maa puudutab me südant. Universum kõneleb. Tähed sosistavad" 

             Sel hetkel sai leo aru, kui eriline ja harukordne on Tähetüdruk.

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu: Mina ja Katariin ei saanud aru, et kuidas sai Leo nii pime olla. Miks ta ei näinud seda, et kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda sellisena nagu ta on. Miks teha haiget inimesele, kes on sinu vastu ainult hea olnud? Miks ei meeldinud õpilastele Susan, kes käitus nagu tavaline teismeline? Miks lahkus Tähetüdruk sõnagi ütlematta?

Võtmekarakterid: Tähetüdruk ehk Susan ja Leo.

Võtmesümbolid:Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest. See näitas hästi, kui õnnetuks tegi Tähetüdruku olla tavaline. Ja me ei saa aru, kuidas sai Leo oma armastatud inimese nii tundma panna. Kui Leo nägi ainult kahte kivikest, siis kuidas ta sai edasi paluda muutuda Tähetüdrukul. Sest samas oli Leo näinud, kui õnnelik Tähetüdruk varem oli olnud. 

         

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamat "Tähetüdruk" oli sügava mõttega, harukordne ja liigutav. Meile mõlemale väga meeldis see raamat ja me soovitame seda lugeda. Ja me kõik inimesed, peaksime leidma endas selle tähe, soovi hoolida üksteisest ja olla mõistvam üksteise suhtes.

"Tähetüdruk" Jerry Spinelli

"Tähetüdruk"

Jerry Spinelli

Raamatu "Tähetüdruk" autoriks on Jerry Spinelli, kes on ameerika kirjanik, kuigi autor ise on öelnud, et talle ei meeldi inimesi ja asju lahterdada. Lapsena unistas ta kauboiks saamisest ja  pesapallimängijaks saamisest, aga ootamatu juhuse läbi sai temast hoopiski kirjanik. Ta on abielus teise kirjanikuga ja neil on kuus last. Kõik need lapsed on andnud häid ideid tema raamatute jaoks, eriti Jefferey ja Molley, kes alatasa omavahel kaklevad. Jerry Spinelli on öelnud ka, et lisaks kirjanikuks olemisele,on ta marju-korjav, ponisid- paitav tähevaatleja.

 "Tähetüdruk" rääkis  kuidas ühte Arizonase kooli oli tulnud üks uus tüdruk, kes oli varem olnud koduõppel. See tüdruk oli teistmoodi. Ta kandis pikka maani valget kleiti ja ta juuksed olid liivavärvi ja langesid õlgadele. Ta kutsus ennast Tähetüdrukuks. Ta kandis endaga kaasas lemmikloomast rotti ja laulis iga päeva sünnipäevalapsele ukulelel palju õnne. Kohe algusest peale hakkas ta meeldima raamatu peategelasele Leole. Kui Tähetüdruk ja Leo tutvusid, hakkas Leo nägema Tähetüdruku maailma- kuidas Tähetüdruk tegi teistele inimestele heategusid. Aga kui nad koos olid, hakati neid mõlemaid vihkamaTähetüdruku tegude pärast. Tähetüdruk tegi vahepeal asju mida lihtsalt ei tehta. Näiteks ta läks teiste inimeste matustele ja lohutas neid, sest ta tundis nende valu, aga need inimesed ei tahtnud teda sinna. Tähetüdruk ergutas korvpallis ka teiste tiimi, et neile rõõmu teha. Aga nendele tegudele vaadati selles ühiskonnas viltu. Tähetüdruk isegi ei pööranud tähelepanu sellele boikotile, nagu midagi poleks viltu. Ta pühendus ainiti Leole. Aga  Leo oli harjunud, et ta saab alati kõigiga läbi. Ja ta otsis meeleheitlikult lahendusi. Ta läks ka Archie juurde, kes oli linnas tuntud, kui arheoloog. Archie oli pensionile läinud, aga ikka käisid õpilased temaga rääkimas. Leo palus temalt abi, aga Archie vastas talle: " Kelle kiindumust sa rohkem hindad, tema oma või teiste?" Sellele küsimusele Leo ei tahtnud vastata. 

See raamat oli väga südamlik ja liigutav. Ainult ma ei saanud aru, kuidas sai Leo paluda Tähetüdrukul olla keegi kes ta ei olnud. Miks paluda olla erilisel inimesel tavaline, et teistele meeldida? Kui Tähetüdrukul oli puhas ja siiras süda, siis kuidas paluda tal olla nagu kõik teised inimesed. Tähetüdruk oli isetu ja ta oma naiivsuses hoolis igast inimesest linnas ja tegi sellega maailma paremaks kohaks. Muidugi asi millest ma aru ei saanud, et kuidas said inimesed teda vihata sellepärast, et tal oli nii hea süda. Võib olla sellepärast. kuna need inimesed teadsid, et nad ise pole kunagi nii head teiste vastu.

       Alati vastas Tähetüdruk kurjusele heaga. Kui õel tüdruk Hillari andis talle kõrvakiilu, ei löönud ta vastu vaid suudles ta põske.

Mulle meeldisid ka väga raamatus leiduvad väikesed detailid, mis andisd hästi palju edasi. Näiteks, Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest.

Üks minu lemmikumaid lõike raamatus oli see: "Ta naeris põhjuseta. Ta tantsis ilma muusikata. Tal polnud sõpru, kuid ometi oli ta kooli kõige sõbralikum isik.

        Tundides kõneles ta oma vastustes sageli merihobudest ja tähtedest, kuid ta ei teadnud, mis on jalgpall. Ta ütles, et tema kodus ei ole televiisorit.

             Ta oli tabamatu. Ta oli tänane päev. Ta oli eilne päev. Ta oli kaktuseõie vaevutajutav lõhn, öökulli vilksatav vari. 

             Me ei teadnud, mida temast arvata. Mõttes püüdsime teda kinnitada korktahvlile nagu liblikat, kuid nööpnõel läks temast üksnes läbi ja ära ta lendaski." See iseloomustas Tähetüdrukut hästi.

"Tähetüdruk"  oli väga hea raamat ja ma tõesti soovitan seda. See rääkis endaks olemisest ja julgusest olla teistsugune.

                  

Kirjandusklubi II

Koht ja aeg: Kooli puhvet, 12.43-13.15

Kirjandusklubis osaleja:

Raamatu autor ja pealkirir: "Matk naeratuse eest" A. Bahdaj

Võtmeteemad: Ringi seiklemine, looduses hakkama saamine.

Võtmestseenid: Kui Poldek nägi Mehiklasi ja mõtles oma lennuka fantaasiaga välja ulmelisi elulugusid. Endale kui ka sõbrale Dudušile. Sest Poisid tahtsid sõita autostopiga ja mehiklased olevat meistrid sel alal. Nii püüdis Poldek veenda, et neid ka kaasa võetaks.
Teine stseen oli veel, kui Duduš kadus metsas mitmeks tunniks ära. Poldek leidis õhtul Duduši suure männi otsast ja päris vastuseid. Tuli välja, et suur metskult nägi Duduši seeni korvis ja tahtis neid mekkida. Selline olukord pani isegi saamatu Duduši puu otsa ronima.
Võtmekarakterid: Poldek, Duduš, Ursula.

Püstitatud küsimused: Kas järgmine aasta võtab käetark e Ursula kaasa Poldeki oma hääletamis reisile? Kas Duduš on edaspidi mehisem?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamatut oli tore lugeda ja kõige paremini iseloomustaks raamatut lause mida Poldek ütles, kui kõik allamäge läks. "Oskan koguni läbi musta meeleheiteudu näha maailma roosilistes värvides".