"Tähetüdruk" Jerry Spinelli

"Tähetüdruk"

Jerry Spinelli

Raamatu "Tähetüdruk" autoriks on Jerry Spinelli, kes on ameerika kirjanik, kuigi autor ise on öelnud, et talle ei meeldi inimesi ja asju lahterdada. Lapsena unistas ta kauboiks saamisest ja  pesapallimängijaks saamisest, aga ootamatu juhuse läbi sai temast hoopiski kirjanik. Ta on abielus teise kirjanikuga ja neil on kuus last. Kõik need lapsed on andnud häid ideid tema raamatute jaoks, eriti Jefferey ja Molley, kes alatasa omavahel kaklevad. Jerry Spinelli on öelnud ka, et lisaks kirjanikuks olemisele,on ta marju-korjav, ponisid- paitav tähevaatleja.

 "Tähetüdruk" rääkis  kuidas ühte Arizonase kooli oli tulnud üks uus tüdruk, kes oli varem olnud koduõppel. See tüdruk oli teistmoodi. Ta kandis pikka maani valget kleiti ja ta juuksed olid liivavärvi ja langesid õlgadele. Ta kutsus ennast Tähetüdrukuks. Ta kandis endaga kaasas lemmikloomast rotti ja laulis iga päeva sünnipäevalapsele ukulelel palju õnne. Kohe algusest peale hakkas ta meeldima raamatu peategelasele Leole. Kui Tähetüdruk ja Leo tutvusid, hakkas Leo nägema Tähetüdruku maailma- kuidas Tähetüdruk tegi teistele inimestele heategusid. Aga kui nad koos olid, hakati neid mõlemaid vihkamaTähetüdruku tegude pärast. Tähetüdruk tegi vahepeal asju mida lihtsalt ei tehta. Näiteks ta läks teiste inimeste matustele ja lohutas neid, sest ta tundis nende valu, aga need inimesed ei tahtnud teda sinna. Tähetüdruk ergutas korvpallis ka teiste tiimi, et neile rõõmu teha. Aga nendele tegudele vaadati selles ühiskonnas viltu. Tähetüdruk isegi ei pööranud tähelepanu sellele boikotile, nagu midagi poleks viltu. Ta pühendus ainiti Leole. Aga  Leo oli harjunud, et ta saab alati kõigiga läbi. Ja ta otsis meeleheitlikult lahendusi. Ta läks ka Archie juurde, kes oli linnas tuntud, kui arheoloog. Archie oli pensionile läinud, aga ikka käisid õpilased temaga rääkimas. Leo palus temalt abi, aga Archie vastas talle: " Kelle kiindumust sa rohkem hindad, tema oma või teiste?" Sellele küsimusele Leo ei tahtnud vastata. 

See raamat oli väga südamlik ja liigutav. Ainult ma ei saanud aru, kuidas sai Leo paluda Tähetüdrukul olla keegi kes ta ei olnud. Miks paluda olla erilisel inimesel tavaline, et teistele meeldida? Kui Tähetüdrukul oli puhas ja siiras süda, siis kuidas paluda tal olla nagu kõik teised inimesed. Tähetüdruk oli isetu ja ta oma naiivsuses hoolis igast inimesest linnas ja tegi sellega maailma paremaks kohaks. Muidugi asi millest ma aru ei saanud, et kuidas said inimesed teda vihata sellepärast, et tal oli nii hea süda. Võib olla sellepärast. kuna need inimesed teadsid, et nad ise pole kunagi nii head teiste vastu.

       Alati vastas Tähetüdruk kurjusele heaga. Kui õel tüdruk Hillari andis talle kõrvakiilu, ei löönud ta vastu vaid suudles ta põske.

Mulle meeldisid ka väga raamatus leiduvad väikesed detailid, mis andisd hästi palju edasi. Näiteks, Tähetüdruk näitas Leole oma kapi peal olevat puust vankrit. Ta ütles, et ta  paneb alati vankri niipalju kivisid kui õnnelik ta on. Kokku oli kakskümmend kivikest ja tol hetkel, kui nad koos olid, oli vankris kaheksateist. Leo küsis, et "kui lähedale tühjale su vanker on kunagi jõudnud?" Tähetüdruk vastas "Ükskord oli ainult kolm kivikest". Ja sellel ajal, kui Tähetüdruk oli püüdnud olla tavaline, kuna ta armastas nii väga Leod, aga see ei õnnestunud, märkas Leo, et vankris on ainult kaks kivikest.

Üks minu lemmikumaid lõike raamatus oli see: "Ta naeris põhjuseta. Ta tantsis ilma muusikata. Tal polnud sõpru, kuid ometi oli ta kooli kõige sõbralikum isik.

        Tundides kõneles ta oma vastustes sageli merihobudest ja tähtedest, kuid ta ei teadnud, mis on jalgpall. Ta ütles, et tema kodus ei ole televiisorit.

             Ta oli tabamatu. Ta oli tänane päev. Ta oli eilne päev. Ta oli kaktuseõie vaevutajutav lõhn, öökulli vilksatav vari. 

             Me ei teadnud, mida temast arvata. Mõttes püüdsime teda kinnitada korktahvlile nagu liblikat, kuid nööpnõel läks temast üksnes läbi ja ära ta lendaski." See iseloomustas Tähetüdrukut hästi.

"Tähetüdruk"  oli väga hea raamat ja ma tõesti soovitan seda. See rääkis endaks olemisest ja julgusest olla teistsugune.

                  

Kirjandusklubi II

Koht ja aeg: Kooli puhvet, 12.43-13.15

Kirjandusklubis osaleja:

Raamatu autor ja pealkirir: "Matk naeratuse eest" A. Bahdaj

Võtmeteemad: Ringi seiklemine, looduses hakkama saamine.

Võtmestseenid: Kui Poldek nägi Mehiklasi ja mõtles oma lennuka fantaasiaga välja ulmelisi elulugusid. Endale kui ka sõbrale Dudušile. Sest Poisid tahtsid sõita autostopiga ja mehiklased olevat meistrid sel alal. Nii püüdis Poldek veenda, et neid ka kaasa võetaks.
Teine stseen oli veel, kui Duduš kadus metsas mitmeks tunniks ära. Poldek leidis õhtul Duduši suure männi otsast ja päris vastuseid. Tuli välja, et suur metskult nägi Duduši seeni korvis ja tahtis neid mekkida. Selline olukord pani isegi saamatu Duduši puu otsa ronima.
Võtmekarakterid: Poldek, Duduš, Ursula.

Püstitatud küsimused: Kas järgmine aasta võtab käetark e Ursula kaasa Poldeki oma hääletamis reisile? Kas Duduš on edaspidi mehisem?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamatut oli tore lugeda ja kõige paremini iseloomustaks raamatut lause mida Poldek ütles, kui kõik allamäge läks. "Oskan koguni läbi musta meeleheiteudu näha maailma roosilistes värvides".

"Matk naeratuse eest"

"Matk naeratuse eest"

A. BAHDAJ

Raamat "Matk naeratuse eest" ilmus esimest korda aastal 1964. Teose tegevus toimub Poolas, kui kaks 14-aastast poissi hakkavad seiklema üle terve riigi.  Poldek ja tema tädipoeg Duduš pidid minema suvevaheajal vanaemale külla, aga rongijaamas kaotavad nad Poldeki ema antud raha ära ega saa osta pileteid. Konutades rongijaama pingil tuleb Poldekil nagu alati, fantaasiarikas idee, et nad peaksid autostopiga vanaema juurde jõudma. Duduš, kes on arg ja kohusetundlik, ei ole just vaimustatud sellest ideest, aga nagu Poldek arvab, leidub igas inimeses kasvõi väike killuke seiklushimu. Nad asuvad teele, aga inimesi, kes võtaksid tänava äärest peale tundmatuid isikuid, on üllataval kombel vähe. Poisid saavad ikka lõpuks minekule ühe sõbraliku autojuhiga, aga pikalt nad sõita ei saa, sest tee peal on takistus. 

              Raamatu vältel satuvad poisid igasugustesse sekeldustesse ja olukordadesse. Nad kohtuvad mehhiklastest hääletajatega ja ka korjavad koos nendega seeni. Duduši ajab suure männi otsa metskult, mis on ime, sest Duduš ei oska puude otsa ronida. Poisid reisivad mingit aega ka vana naisega Ursulaga, kes meenutab Poldekile indiaanlasest šamaani. Ja tuleb välja, et Ula ehk Ursula on hääletamise rekordi omanik- 15 000 km aastas. Poldek ja Duduš imbuvad ühte lastelaagrisse sisse ja veedavad seal aega kuulates giidi juttu. Pärast nad lähevad kaasa laagripaika, kus Poldekile hakkab meeldima tüdruk nimega Marta. Marta näitab Poldekile haruldasi linde ja nad leiavad ühise keele loodusearmastusega. Kahjuks saab  Duduši range vanaisa teada poiste hääletamistest ja kavatseb neile järgi tulla. Poldek ei taha jääda ootama Duduši kurja vanaisa ja nad põgenevad kiiresti edasi. Veel satuvad sõbrad kalamehe juurde, kes on tegelikult ülikooli professor ja kuulus aatomifüüsik, kes neid lahkelt linna sõidutab. Linnas ronivad poisid ühe veoauto tagaossa, kus on tühjad kirstud. Neid peaaegu avastatakse ja selle peale poevad Poldek ja Duduš ruttu kirstude sisse. Pärast sõitu tegid nad päris korraliku ehmatuse rekkajuhile, kes arvas, et nemad on vaimud.

                  Kokkuvõttes olid nende seiklused värvikad ja mitmekülgsed.

                   Iseloomustades tegelasi alustan peategelasest Poldekist, sest raamat oli kirjutatud mina vormis. 

Poldek oli positiivse mõtlemisega optimist. Kui tegelikult ei läinud kõik nii hästi oli ta ikka heatujuline. Talle meeldis lugusid välja mõelda ja neid teistele jutustada. Sageli jäid inimesed teda uskuma ja ta oskas kõigiga head kontakti saavutada. Näiteks kui ta esines fakiiri järeltulijana ja ennustas sööklas ühele autojuhile tulevikku, et ta võidab auto ja tal saab olema suur maja, siis hiljem selguski, et see mees on auto võitnud. Või kui miilits teda rongis saatis, oli seal üks uudishimulik tädike, kes tahtis teada, mida halba ta on teinud. Poldek lasi kohe fantaasial lennata, et ta on autovaraste jõugu juht, kes varastab Rolls Royce autosid saadikutelt. 

Samas aga oli ta väga südamlik ja vapper poiss, kes oskas halbadest olukordadest ikka välja tulla. Kord päästis ka ta ühe väikese tüdruku, kes hakkas uppuma. Ainuke häda, et seetõttu sattus ta miilitsa juurde, kes avastas, et ta on kodust seiklema läinud. Ja seejärel sattus ta lahku Ursulast ja Dudušist. Ta head südant näitas ka see, et tal hakkas tigudest kahju, keda ta alguses rahateenimese eesmärgil pidi prantsuse gurmaanidele müümiseks korjama. Isegi ilma rahata jäädes ei kaotanud ta pead, vaid leidis ikka hea lahenduse.

 Duduš aga oli hoopis teistsuguse iseloomuga, ta oli kartlik, teadmishimuline ja tal oli palju raamatutarkust, kuid vähe elutarkust. Ta oli paras memmekas ja virises päris palju. Teoorias oli ta alati tugev, aga praktikas eriti mitte. Alguses oli ta väga kahtlev ja ei tahtnud eriti autostopiga sõita, erinevalt Poldeksit, kes oli vägagai seikluste poolt. Aga nende seikluste lõpuks oli ta juba paremuse poole muutunud. Ursula arvas isegi, et ta sai pannkookide tegemisega hakkama, kuigi see polnud tegelikult tõsi. Tema ei olnud ka inimestega suhtlemises nii hea kui Poldek, pigem õnnestus tal probleeme tekitada. Nagu juhtus siis kui nad sõitsid ühe veoautoga, kus olid veel mõned räbalad hääletajad.  Duduš ei usaldanud ka eriti inimesi, Poldek usaldas võib olla isegi liiga palju. Õnneks midagi tõeliselt halba nendega ei juhtunud.

Raamat pani mõtlema selle üle, kuidas rasketest olukordadest ja ootamatustest ilma meelt heitmata välja tulla.  Mulle meeldis see raamat väga, kõiki neid kirjeldusi oli väga huvitav lugeda, kuna nad olid värvikad ja kaasahaaravad. Tegelased olid humoorikad ja oli tore, et nad olid nii erinevate iseloomudega. Samuti meeldis, et tegu oli seiklusjutuga ja ikka oli põnev teada saada, kuidas nende autostopi retk siis edasi läks. Valisin raamatu iseloomustamiseks järgmise katkendi, kuna see on täpselt nii optimistlik ja tore nagu kogu see raamat. 

"Sageli ütlevad kirjanikud: "Teda valdas must meeleheide." Mind valdas kõige süsimustem meeleheide, mida üldse olla saab. Aga mitte kauaks.Teatavasti olen optimist ja ei oska juukseid kiskuda ega käsi murda. Oskan koguni läbi musta meeleheiteudu näha maailma roosilistes värvides."

Kirjandusklubi

 Esimene kirjandusklubi

Koht ja aeg: Koolipuhvet ja kell 8.50.

Kirjandusklubis osalejad: Mina ja Hede

Raamatu autor ja pealkiri: "Minu pere ja muud loomad

Võtmeteemad: Looduse uurimine, värvikas pereelu.

Võtmestseenid. Kui Gerry vend Larry läks ujuma ja ta jättis akna lahti ning harakad läksid tuppa ja hakkasid laamendama. Teine kord oli, kui Geraldi teine vend Leslie ehitas talle sünnipäevaks paadi. Kahjuks, aga oli paadi mast liiga suur ja laev nimega Plaskupunnpepu läks ümber.

Püstitatud küsimused: Mis sai Gerry kinnipüütud harakatest? Kaua kestis Plaskupunnpepu eluaeg? Kas Gerald sai piisava hariduse koduõpetajalt? Kas Gerald teadis, et tast saab kunagi loodusteadlane?

võtmekarakterid: Gerald, Margo, Leslie, Larry, ema, Spiro.

Kirjandusklubi kokkuvõte: "Minu pere ja muud loomad" oli huvitav ja hariv, samas väga täpsete kirjeldustega raamat.

"Jumalate aed"

„Jumalate aed"

Gerald Durell

See raamat rääkis Gerald Durell 'i seiklusrikkast elust. "Jumalate aed" on tema kolmas raamat, mis räägib ta lapsepõlvest Korful. Ta kolis koos oma perega Korfu saarele, et pääseda Inglismaa halva ilma käest. Gerald Durell oli suur loodusehuviline ja Korfu oli tema jaoks suurepärane koht. Saarel elades  tõi ta alati oma retkedelt  kaasa palju loomi, kellest tema pere alati just ei vaimustunud.

Gerryl ehk Geraldil oli  ema, kes huvitus köögis kokkamisest ja retseptidest, suurem õde Margo, kaks suuremat venda Larry ja Leslie. Larry tegeles raamatute kirjutamisega, üldse kirjandusega seotud teemadega. Talle meeldis ka oma boheemlastest sõpru külla kutsuda, ilma, et ta ise alati kodus oleks, jättes külalised ema hooleks. Leslie armastas kõike liikuvat püstoliga lasta, talle meeldisid jahipidamine ning relvad. Margo hoolis väga oma välimusest ja  päevitas palju ning kreemitas palju. Gerry ise, kogus loomi ja viis nad oma tuppa. Ta jälgis neid ja nende käitumist. Ükski teine pereliige väga ei pooldanud, et Gerry sellist loomaaeda kodus peab, sest sageli pääses mõni loom ta toast välja ja ehmatas peret. Kui Gerry mõnikord jälle mõnda uut looma juurde tahtis, nagu näiteks kolme kakupoega, olid tal omad tehnikad pere moosimiseks. Tavaliselt ta lihtsalt "smuugeldas" loomad vaikselt oma tuppa ja keegi ei saanudki aru, et tegu on uute asukatega. Aga kui oli vaja puure osta ja mõnikord ka liha, siis esimesena hakkas Gerry emale rääkima ja näitama kui süütud ja vähetülikad ta soovitud loomad olid. Margole näitas ta kui armsad need loomakesed on ning rääkis, et nad surevad looduses ise ära, kui just Gerry nende eest hoolt ei kanna. Niimoodi tavaliselt läkski tal korda võita Margo ja ema süda.

Peategelasel Geraldil oli palju seiklusi  selle raamatu vältel ja samuti muid põnevaid sündmuseid. Oma peres õppis ta kõige paremini selgeks kreeka keele, kuna ta suhtles palju Kreeklastega. Ta käis paljudel ekspeditsioonidel ja tänu sellele kohtus ka paljude inimestega. Gerry käis läbi peaaegu terve saare.

 Selles raamatus oli palju loomade kirjeldusi, mis meeldis mulle väga. Kirjanik oskas hästi hoida üleval huvi, pikkadel mitme leheküljelistel kirjeldustel putukatest. Ja isegi oli mul mõnikord kahju, kui ta mainis mingit sündmust, aga ei rääkinud sellest pikemalt. Näiteks, et tema leitud kilpkonnal sündisid väikesed kilpkonnapojad. Ma oleksin tõesti tahtnud lugeda elavat ja pilti loovat kirjeldust imearmsatest väikestest kilpkonnadest. 

"Jumalate aed" rääkis palju loodusest, aga enamustel lehekülgedel sai südamest naerda. See ei olnud kuiv ja tuim raamat. Kõik kirjaniku kirjeldused olid mahlased, fantaasiarohked ja need lõid hästi meeleolu. Raamatut lugedes tekkis tunne, et tahaks ise ka nii väga ise seal kohapeal olla. Arvestades, et see oli  elulooraamat, oli tunda, et natuke on ka fantaasiat lisatud.

       

Mulle meeldisid kõik sündmused raamatus väga ja ma ei muudaks ühtegi neist. Raamatu alguses märkas Gerry sõber oru kohal raisakotkaid tiirutamas ja see tähendas, et kusagil on ka nende pesa koos poegedega. Kohe peale sellist uudist pidi muidugi ju loodusehuviline Gerald need pojad ka endale saama. Ta veetis tunde otsides pesa, aga kahjuks selgus, et ta ei ulatu selleni. Muidugi ei läinud Gerry retk raisku. Tagasiteel koju leidis ta varemed, kus pesitses haruldane Lagrits. Pärast tundidepikkust varitsemist ja verist pöialt, sai Gerry oma ihaldatud loomakese kinni püüda.

Ükskord läks Gerry koos Theodoresega liigi otsingule. Theodores oli Gerry jaoks nagu ringi liikuv entsüklopeedia ja kõiketeadev jumal. Theodores oli loodusteadlane ja arst. Aga ühel retkel  leidsid nad ühe haruldase ämbliku liigi. Geraldi ämblikul koorusid munadest sajad pisikesed ämblikud, kelle Gerry lõpuks vabadusse lasi. Ühes peatükis otsis Gerry kärnkonni ja leides oli ta väga õnnelik. Ta nimetas neid väga haruldaseks ja ma mõtlesin, et Eestis ei ole sadu igasuguseid eestlaste jaoks haruldasi loomi, aga tema jaoks on tavalised  kärnkonnad, mida on  Eestis palju, erilised.

Raamatu vältel oli ka palju naljakaid juhtumeid. Enamus neist olid seotud Larry külla kutsutud omapäraste sõpradega. Küll pepstükist krahviga, indialasest nimega jeejeebouy, kes mediteeris ja kukkus katuselt alla, Margost sisse võetud Adrianist ja teistest.

Gerald Durrell on suurepärane kirjanik ja oskab kirjutada väga haaravalt ka kõige väiksematest mutukatest. Tema raamatud on nii head just seetõttu, et tal on väga hea huumor ning tema kirjeldused oma perest ei jää sugugi alla tema kirjeldustele huvitavatest loomadest. Igati vahava ja tujutõstev lugemine!

"Sõdalased, Tuli ja jää"

                                              "sõdalased, Tuli ja jää"
                                Erin Hunter

Ma valisin selle raamatu suvelugemiseks kuna see oli järg raamatule "sõdalased, metsikusse ellu". Ja esimene osa on minu kõige lemmikum raamat. Ma olen oodanud juba kaua, et teine osa ilmuks eesti keeles. Ning lõpuks see ilmus ja ma pidin kohe selle raamatu saama. Terves sarjas on kokku 24 raamatut, mis teeb lugemise nii toredaks teades, et nii palju osasid on veel lugeda. Ainult kahju on, et sarja raamatuid tõlgitakse eesti keelde kaua ja esimese osa vahe teise osaga oli kaks aastat. 

          Raamat sõdalased tuli ja jää räägib kaisukiisust ehk kodukassist, kes esimene osa läks oma kodust ära metsa elama ürgset elu kassideklannidega. On neli klanni Kõueklann, Tuuleklann, Jõeklann ja Varjuklann. Tulesüda ehk peategelane kuulub Kõueklanni. Teises osas ta  pidi tegema valikuid, keda uskuda. Tulesüdame sõber Halltriip armastas  Jõeklanni kassi Hõbeojat, kes päästis Halltriibu jõest, uppumast. Aga klannid ei saa omavahel läbi. Tulesüda ei ole kindel kas Halltriip saab armastada teise klanni kassi jäädes truuks oma klannile. Kas ta ikka sõjas võtab Jõeklanni vaenlasena või Hõbeoja klannikaaslastena. 

             Samal ajal sepitseb klannijuhi asemik kurjasid plaane kuidas saada endale klannijuhi koht. Ja Tulesüda näeb ettekuulutavaid unenägusid.

              Mulle meeldis väga teine osa "Sõdalased Tuli ja jää."  See oli sama hea, kui esimene raamat ja mul ei ole isegi sõnu, et väljendada kui väga mulle "Sõdalaste" raamatu sari meeldib. Need kaks raamatut on maailma parimad üldse.  Ma tõesti ei suuda ära oodata ülejäänusid raamatuid. Sõdalased Tuli ja jää oli põnev, elav, kaasahaarav, sisukas ja kirjeldused olid nii head, nagu tegelased oleks päris elus. Kuigi on tegelased kassid, siis ikka on neil tunded nagu inimestelgi. Kui ma selle raamatu kätte haarasin, siis ma kohe üldse ei tahtnud seda käest panna,ma lihtsalt hingasin ühe päevaga need kolmsada lehekülge.

             Ainult mõni hetk raamatus mõtlesin ma "tulesüda, kas sa ei näe? Halltriip ei reedaks sind kunagi, mõtle see on muidugi Tiigriküüs!"
               Mul on ainult kahju, et iga raamatu lõpuks on osad tegelased ära surnud ja enamus mu lemmikuid on elus, aga ma ei tea kunagi kas nad järgmises osas elus on. Minu lemmik tegelased on Tulesüda(kes on peategelane), Halltriip, Sinitäht(klanni juht) Lõvisüda(maheda olekuga isane kass lakaga). Lõvisüda meeldib mulle sellepärast, et ta oli alati sõbralik ja aitas Tulesüdant. Ta kunagi ei olnud vaenulik mõne uue klanni liikme suhtes. Ta oli ka eelarvamuste vaba.  Sinitäht meeldib mulle sellepärast, et ta oli alati õiglane juht. Ta ei mõistnud hukka, aga oli hea juht. Ta tegi häid ja tarku otsuseid ning hoolis oma klannist väga.
        Kõik tegelased olid väga huvitavad ja soovitan lugeda!

            

             

      

"Penderwickid"

“Penderwickid”

           Suvejutustus neljast õest, kahest küülikust ja ühest väga huvitavast poisist

                                                            Jeanne Birdsall

“Penderwickid” oli üks tore suvejutustus neljast õest ja nende koerast, kelle nimi oli Vooster. Nad kõik elasid linnakorteris oma isaga. Tavaliselt olid nad kõik koos suvel rentinud ühe maamaja, aga nende tavaline valik oli juba kinni pandud. Seekord rentisid Penderwickid ühe  puumaja  Arundeli kandis ühe suure mõisa läheduses. Nende perel oli raskusi selle koha üles leidmisega, aga lõpuks nad jõudsid ikka kohale. Neli õde Rosalind, Jane, Skye ja Batty kohtuvad mõisa omaniku poja Jeffrey, aiatöölise Cagney ja ta küülikutega. Seal olles juhtub igasuguseid äpardusi ja naljalugusid. Ning neli õde satuvad aardeid täis pööningule, pääsevad eluga härja aedikust ja kaotavad ära kaks küülikut. Kuid kõik laheneb lõpuks ikka hästi.

Mulle meeldis, et raamat rääkis suvest. Samuti ka raamatu õhustik oli tore ja head tunnet tekitav. “Penderwickid” oli täpselt sobilik võrkkiiges lugemiseks ja jäätise söömiseks.      Sellepärast valisingi selle raamatu suvelugemiseks. Raamatu kaan juba kutsus lugema.

“Penderwickid” ei olnud väga põnev, aga ma ei oodanudki. See raamat oli isegi natuke etteaimatav. Lugedes ma teadsin, et kui oli mingi halb olukord, siis see alati laheneb hästi ja keegi ei saa viga. 

Autor hoidis huvi üleval toredate kirjeldustega ja sündmustega. Tegevust oli päris palju, mis meeldis mulle. 

Raamatu tegelased olid erinevad. Rosalind kõige vanem tütar oli kaksteist. Ta oli hoolitsev ja tundis kogu aeg, et ta pidi oma nooremate õdede eest hoolt kandma. Ning nende eest vastutama. Rosalind’il olid pruunid lokkis juuksed, samasugused nagu ka Jane’ il. Jane oli kümne aastane ning armastas kirjutamist ja terve suvi kirjutas ta seiklusjutte. Puumajas valis ta just pööningu toa, et seal rahulikult kirjutada. Jane ile üldse meeldis vanaaegne stiil kuigi ta mängis jalgpalli hästi. Skye oli blond ja siniste silmadega ja talle meeldis matemaatika. Ta oli mõnikord isekas ja natuke liiga sarkastiline. Batty oli neljane ja talle meeldisid väga loomad, aga ta oli väga kergeusklik. Näiteks ta ei teadnud, et härjad ei ole sõbralikud.

Ma nägin raamatus palju sarnasusi minu perega, kui mina ja mu õed olime väiksemad.  Mul endal oma õdedega on palju sarnaseid juhtumeid olnud nagu, et koer oksendab autos kellegi saabastele  ja ka sarnaseid tülisid nagu nendel oli.

Kokkuvõttes oli raamat armas suvelugemine.