"Õudne Eesti"
Koostas: Indrek Hargla
"Õudne Eesti" koosneb erinevatest Eesti kirjanike õuduslugudest. Osades lugudes toimus tegevus tänapäeval, aga enamus neist leidsid siiski aset muistses Eestis. Raamatus on tegemist väga erinevate autorite lugudega. Kokku on neid lugusid kolmkümmend üks. Mina tegin kokkuvõtte kümnest loetud loost.
"Metsavaim"
Veiko Belials
See lugu oli ühest noormehest, kellele meeldis käia jalutamas oma kadunud vanaisa metsas. Juba väiksest peale oli ta seda metsa armastanud. Temast sai mets ja metsast sai tema. Kuna ta käis seal tihti, hakkasid inimesed teda kutsuma Metsavaimuks. Ükskord kohtus ta seal metsas naabertalu peremeest Valdekut, kes tahtis selle metsa ära osta ja puud maha raiuda. Metsavaim oli vihane ning püüdis mehega rääkida, aga too ei võtnud Metsavaimu kuulda. Metsavaim palus jõudu jõudu ühelt suurelt puult, aga sel hetkel tuli Valdek ning lasi metsavaimu maha. See lugu oli kurb ja mõtlemapanev.
"Öö nõiapoes"
Gert Helbemäe
Loo peategelane oli Tallinna raeapteeker Timotheus Rotter. Öösel kui ta magas oma voodis ärkas ta selle peale üles, et keegi kopsis kõvasti ta välisuksele. Alguses ta arvas, et need on joobunud linnakodanikud ning sai hästi vihaseks. Aga siis tal tuli meelde et suurgildi majas peeti pulmapidu. Ta nägi aknast, et tema ukse taga olidki maaaadlikud ning läks alla neid sisse laskma. Ühel neist oli sees paha olla ning ta nõudis rohtu. Timotheus hakkas rohtu otsima, aga samal ajal oli maaaadlike keskele ilmunud kahtlane võõras kuju. Apteeker sai võõra peale vihaseks, aga imelik võõras oli väga rahulik. Ning küsis, kas neil on ikka kõige jaoks rohtu olemas. Timotheus ütles üleolevalt, et on. Võõras küsis uuesti, et kas ka surma vastu. Apteeker jäi kindlaks ning vastas, et surma vastu on tal samuti rohtu ning võttis välja pudeli ning pakkus seda kõigile peale võõra kuju. Ise võttis ta samuti lonksu. Kõik lahkusid apteegist, ainult haige maaaadlik jäi sinna. Timotheus ise läks magama. Hommikul ärkas ta ukse peale koputamise pärast üles. Apteekri sellid koputasid ta toa uksele. Nad olid kabuhirmus ja käskisid apteekril üles tõusta. Timotheus sai vihaseks ja läks alla. Ta vaatas haiget lähemalt ning kargas karjatusega eemale. Haigel olid katku tunnused. Apteeker sai aru, et katk oli teda eelmisel päeval külastanud. Timotheus suri ise ka kolme päeva pärast katku. Terve linn oli katkuga nakatunud. Liiga ülbe ja enesekindel ei maksa olla. Kusagil leidub kindlasti sinust tugevam jõud.
"Rannahiidsed"
Karen Orlau
Tegevus toimus kalurikülas, kus oli üks eideke Liida, keda kõik põlastasid. Keegi ei rääkinud temaga ja kõik vältisid teda. Siiski jäeti talle ukse ette toitu, kuna arvati, et muidu nõiub ta su ära. Veel arvati, et kunagi oli Liida oma isa ja venna lasknud sakslastel maha lasta. Pärast Liida surma hakkab peategelane uurima, et miks üldse Liida eraklik oli. Seda lugu oli huvitav lugeda ja see oli isegi natuke kurvavõitu.
"Vainuköie klubi"
Andres Ehin
Lugu oli kirjutatud minavormis. Peategelane tundis ühte tuttavat peremeest. Peremees elas Rakveres ja ta oli alati olnud natuke kummaline. Ta oli kunagi olnud näitleja, aga millegipärast ostis ta kogu aeg uue vana maja ja tegi selle korda, aga siis kolis ta jälle edasi. Kõige viimane maja mille peremees oli ostnud nägi jube välja, kuigi ta tegi ka selle korda. Peategelane läks peremehele külla. Ta küsis siis, et miks ta elab sellises lobudikus, kuigi kõik eelmised majad oli ta ilusaks teinud. Tuttav viis peategelase maja keldrisse. Sealt avanes suur saal, kus oli raamatukogu, mis oli väga vanaaegne. Raamatukogus oli palju raamatuid. Peategelane märkas riiulis raamatut, mis rääkis ussidest ning hakkas seda lugema. Raamat oli esimene eestikeelne loodusteadusi käsitlev raamat. Seal olid kirjas usside ladinakeelsed nimed. Ta sai teada Andreas Picheliuse kohta, kes põletati tuleriidal aastal 1548, aga 1578 avaldas keegi linnapea lõuna Burgandiast raamatu usside kohta. Picheliusel ja linnapeal oli kahtlaselt sarnane välimus ja nimi. Peremees arvas, et Pichelius sai põgeneda tuleriidalt Burgundiasse. Peremees ja peategelane rääkisid pikalt veel Picheliusest. Kohtudokumentides süüdistati, et Pichelius oli kloostriaias nõidunud viljapuid ja marjapõõsaid. Seda kõike oli ta teinud paganlikus maakeeles, eesti keeles. Nagu oleks ta juttu puhunud taimedega ning neid silitanud. Saatana enese abiga olevat ta kasvatanud küpseid vilju, mida muidu Eestis ei ole võimalik kasvatada. Need olevat viljakad ja mahlased. Kõigele lisaks oli kloostriülem näinud, kuidas Pichelius kloostrimaadel liivateri väikesteks ussikesteks nõidus ja kuidas need ussikesed tammede poole liikusid. Pichelius tegi ussikestega igasuguseid tempe. Näiteks pani ussikeste keskele näpu ja need hargnesid kaheks.
Peremees kutsus peategelast kesköösel puu juurde. Peremees ja minategelane olid põõsas. Puu juures olevad inimesed tegid ussikestega tempe. Kui inimesed olid ära läinud, tuli peremees põõsast välja ja pani sõrme usside keskele ja lootis, et ussikesed liiguvad eemale, kuid midagi ei juhtunud. Peremees oli morn. Peremees ja peategelane läksid tagasi peremehe koju. Minategelane hakkas kodu poole minema, kuid kuulis siis revolvri pauku. Ta jooksis tagasi peremehe juurde ning nägi et peremees oli ennast maha lasknud. Peremees ei tundund talle enne selline, et ennast maha laseks.Ta helistas miilitsasse. Laual lebas vainuköie ussikeste raamat. Ta luges raamatust, et kes paneb sõrme ussikeste keskele ja ussid ei hargne, siis see peab surema. Peategelast küsitleti. Peategelane hakkas mõtlema, et peremees tegi temaga trikki. Et kõik see oli näitleja elu viimane näitemäng. Algus tundus huvitav aga lõpp vajus ära.
"Ohvrid"
Jaan Oks
Kuhu kaovad inimesed, kes ära kaovad? Kuskil metsavahel korjas üks tavaline eideke marju, rätik üle silmade. Inimesed rääkisid, et tal kasvab kodus imeilus noor tütar. kellele on vaja meest. Pärast kõneldi, et need, kes metsas ära eksisid, on kogemata sattunud nõia koju, Ümberringi oli palju karusambla sisse mähitud luukeresid. Nõid oli nad ära tapnud.
"Suurte kuuskede man"
Juhan Jaik
Elas üks mees, Jakob, kes tappis metsas veriselt väga palju loomi ning pani lõkse üles. Aga ükskord oli ta teada saanud, et metsas liigub ringi karuott. Jakobil oli uus eesmärk, tappa see karu ära. Ta luuras ja hiilis ning pani püüniseid üles. Ükskord nägigi ta karu ja tulistas teda mitu korda, aga karu ei kukkunud maha. Karu hakkas lõrisema ja jooksis jahimehe poole ning lõi tal käpaga kolba sodiks. Seal metsas käis vähe inimesi ja veel vähem inimesi käis kuuskede manu, nii et läks kaua aega enne kui keegi tundis Jakobi riiete järgi ära.
"Rõugutaja tütar"
Friedrich Reinhold Kreutzwald
See lugu rääkis ühest rõugutaja tütrest, kes sündis kuusekoorest nahaga. Teda taheti mehele panna, aga keegi ei tahtnud teda naiseks võtta. Sellepärast läks tüdruk nõia juurde ning palus tal valmistada armujooki. Tüdruk andiski seda ühele mehele, aga ühel õhtul sai mees teada, et tüdrukul on kuusekoorest nahk ning põgenes. Mõne aja möödudes see mees abiellus, aga ühe teise naisega ning sai temaga lapse. Rõugutaja ema lasi nõial selle mehe naise libahundiks muuta ning viis oma tütre tolle naise asemel lapse juurde. Imik, aga karjus, sest see polnud tema ema. Lapsehoidja viis salaja imiku õue, kus hunt last imetas. Ükskord sai mees teada ning taipas, et rõugutajad on ta naise libahundiks muutnud. Mees meelitas rõugutajad sauna ja pani sauna põlema.
"Libahunt"
August Gailit
Soode ja rabade vahel oli Urgvee küla, kus oli alati udu, taevas oli hall ja päike ei paistnud peaaegu kunagi. Inimesed seal külas nõidusid. Külas elas ka üks poiss, Enrik, koos oma isaga. Ta isa vihkas teda ja soovis temast lahti saada. Ja poisile endale ei meeldinud Urgvees elada. Ta tahtis elada päikeseküllases kohas eemal rabadest. Enrik oli armunud naaberhüti tüdrukusse Hundva. Ühel päeval tuli üks mees poisi juurde nutma, et tema hobune on maha murtud. Mees karjatas Enrikule, et miks ta viimase hobuse maha murdis ning ütles, et libahundiks käimine on patt. Enrik oli segaduses, sest ta ei olnud hobust maha murdnud, aga Enriku isa ütles, et ta ei tohiks valetada. Nuttev mees lahkus ja Enrik läks Hundva juurde. Ta palus Hundvat, et nad jookseksid ära maale, kus on päikesepaiste ja vabadus. Hundva, aga süüdistas teda valetamises ning hakkas naerma. Enrik vaatas Hundvale otsa ja nägi, et ta huuled olid verised. Enrik sai aru, et tema murdiski hobuse maha. Enrik sai selle peale vihaseks. Hundva ütles Enrikule, et terve küla vihkab teda ja käskis tal koju minna. Enrik läkski. Kodus nägi ta kui heas tujus tema isa oli, keetis õlu, põletas viina. Ning isa jõukus kasvas iga päevaga. Ühel päeaval tuli Hundva sinna. Ka tema oli rõõmus ning ütles Enrikule, et ta valmistuks pulmadeks, sest need pole enam kaugel. Enrik oli segaduses, kuid siis selgus, et Hundva läks mehele Enriku isale. Peale seda ütles isa, et Enrik peab välja kolima, kuna talle seal majas enam ruumi ei ole. Enrik ja ta isa läksid Hundva ema, nõid Ulla kodu poole. Enrik oli pettunud ja hakkas ümbritseva vastu aina enam viha tundma. Ta tahtis sellest külast põgeneda Enrik võttiski kompsu ja läks. Ta jooksis ja kõndis, aga soo ei lõppenud ära. Ta jõudis ikka tagasi hurtsiku juurde. Tema kodus käis pulmapidu. Enrik läks väsinult kotta ja jäi sinna nutma. Hundva tuli ja küsis, mis ta siin teeb. Enrik palus, et Hundva tema ka libahundiks muudaks. Hundva nõiduski Enriku libahundiks ja ütles, jookse hundipoeg. Poiss jooksiski ja tundis rõõmu ning ulgus. Kuna Enrik vihkas kõiki seal külas, siis ta murdis nende inimeste loomi ja vihased elanikud tahtsid teda tappa, aga Enrik võttis seda mänguna. Enrik ühines päris huntidega, sest tundis nendega ühtekuuluvust. Enrik käis jälle hurtsiku juures ja nägi Hundvat kurvana ketramas. Isa arvas, et Enrik oli maha lastud. Hundva oli kurb, sest ta arvas, et Enrik on surnud. aga Enrik ulgus akna taga ja Hundva muutus rõõmsaks. Öösel tuli Enrik tagasi hurtsiku juurde ja Hundva tuli tema juurde õue. Hundva palus, et Enrik ootaks teda järgmine öö . Öösel tuli Hundva ja ütles, et nad peavad ruttu koos ära jooksma, sest isa oli lubanud Enriku maha lasta. Nad jooksid läbi raba. Tulid metsad, Endrik ja Hundva ulgusid, jahtisid koos. Aga hommikutel muutus Hundva inimeseks ja läks tagasi koju. Ning tuli öösel tagasi. Ükskord Hundva ei tulnud enam ja Enrik ulus. Möödusid päevad ja ööd. Enrik hiilis hurtsiku juurde ja kevadel nad jooksid jälle koos ära. Hundva ja Enrik läksid aina julgemaks. Nüüd liikusid nad ringi ka päeval. Aga isa hiilis neile järele ja jälgis neid. Ükskord kõlaski püssipauk ja isa lasi Hundva maha ning Enrik hüppas isale kallale. Isa lõi püssiga Enriku uimaseks ja viis nuttes Hundva surnukeha ära. Pärast seda tahtis Enrik viimseni kõik maha murda selles neetud külas.
"Kuradijärv"
Arnold Kõiv
Lugu rääkis kahest vennast, kes olid röövlid. Ükskord tulid nende tarre vene sõdurid. Üks vendadest pani maja koos nendega põlema ning sai röövsaagi endale. Kui tema vend välja ilmus, nõudis ta poolt saagist endale. Seepärast tappis esimene vend ta ära. Ta tegi Kuradijärve augu ja viskas laibad sinna. Aga ta ei saanud järve äärest enam lahkuda, kuna nähtamatu "nöör" hoidis teda kinni ning tõmbas ka ta enda lõpuks järve.
"Luigelaul"
Karl Ristikivi
Seda lugu võib nimetada ajalooliseks õuduslooks, mis saab alguse Riia piiskopi ja Liivi Ordu vahelisest arveteõiendamisest Liivimaal. Tegevus toimub keskajal. Ordurüütlid tahavad järve uputada kuusteist piiskopi toetajat, aga see ei õnnestu neil. Mehed muutuvad luikedeks ja lendavad ära, kuid ainult selleks, et peagi tagasi tulla...
