"Kuristik rukkis"
J.D Salinger
J.D Salinger on ameerika kirjanik, kes sündis 01.01.1919 ja suri 27.01.2010. Ta osales teises maailmasõjas ühes kõige raskemas ja ohvriterohkemas lahingus, Normandia dessandis ning elas seda raskelt üle. Peale sõda naases ta New York'i ning asus kirjutama 1951 aastal ilmuski tema kõige kuulsam teos "Kuristik rukkis." Salinger sai kiiresti kirjanikuna kuulsaks ja tema raamat lisati koolide õppekavadesse. Salinger ise elas üsnagi eraklikult, ta kirjutas veel mõned lühijuttude kogumikud nagu "Franny ja Zooey" ja "Puusepad, tõstke kõrgele sarikad." On arvatud ka, et tema kodus võib olla ligi kümmekond avaldamata romaani, sest ta töötas raamatute kallal iga päev. Kuid nende olemasolu ja avaldamine on siiski varjutatud saladuselooriga.
Raamatu "Kuristik rukkis" pealkiri tuleb inglise luuletaja Robert Burns 'i luuletuse põhjal tehtud lastelaulust. Raamatu peategelaseks oli 16 -aastane Holden Caulfield. Ta rääkis toimunud sündmustest minavormis ja tegelikult oli sellest kõigest juba mingi aeg möödas. Ta oli taas kord ühest koolist välja visatud ja ühelt poolt ta oli selle pärast mures, aga teisalt jälle näis, et ta ei hoolinud sellest eriti. Holden oli üsna huvitav ja värvikas tüüp. Temas oli palju vastuolusid- ajuti ta vihkas kõiki ja oli kõige ning kõigi vastu. Näiteks siis kui ta väike õde Phoebe küsis, et mis talle siis üldse meeldib ja ainsana suutis Holden öelda, et talle meeldib ta vend Allie.
Holden võis olla väga tundlik, hooliv ning õrn, siis kui ta vaatas kuidas ta õde karusselliga sõitis ning vihma sadas. Holdenis oli palju kurbust, mis sageli tuligi võib olla välja viha või ükskõiksusena. Tegelikult oli tema elu kõige kurvem sündmus, mis oli talle jätnud sügava jälje, ta venna surm leukeemiasse. Ta ei suutnud leppida, et tema armsat venda enam ei ole, samas kui maalmas elab edasi palju inimesi, kes tema arvates seda ei väärinud. Ja see tegigi ta vihaseks.
Raamatu jooksul näeme, kuidas Holdenil on raske keskenduda, tal nagu pole mingit eesmärki või motivatsiooni. Ta läheb New York'i seiklema, kuna ta tahab, et ta vanemad saaksid ta koolist välja viskamise kirja kätte enne kui ta koju läheb. Ta uitab sihitult ringi ja püüab alati välja näha täiskasvanulikum kui ta tegelikult on, suitsetab, külastab baare. Tegelikult on temas suur südamevalu ja selle sihitu olemise taga oligi võibolla see, et elus pole mõtet suuri plaane teha, kuna need ei täitu, nii nagu juhtus ka tema vennaga. Sellepärast unistabki Holden, et ainuke asi, mida ta teha tahaks, oleks kaitsta väikeseid lapsi, kes jooksevad ringi rukkipõllul. Püüda nad kinni, enne kui nad kuristikku kukuvad ja nendega midagi halba juhtub.
Arvan, et raamat räägibki täiskasvanuks saamisest, sellest kuidas maailmas toime tulla ja kui raske see mõnikord on. Seda Holden õpibki ja raamatu lõpus hakkab ta isegi puudust tundma nendest, keda ta enne nii väga vihkas.
