"Rubiinpunane"
Kerstin Gier
Selle raamatu peategelaseks oli tüdruk Gwendolyn, (kes oli 16-aastane). Ta pere on alati arvanud, et ajaränduri geeni kannab Gendowlyni nõbu Charlotte. Charlotte'i esimene hüpe minevikku oleks pidanud ammu toimuma, kuid millegipärast see venis. Charlotte oli terve elu õppinud kuidas minevikus hakkama saada, kui ta ajas peaks hüppama. Vehklemis-, tantsu-, ratsutamistunnid, samuti õppis ta ajalugu ja keeli. Terve ta lapsepõlv läks nende ettevalmistuste peale. Charlotte oli tubli ja tark ning sai koolis ainult kõige paremaid hindeid.
Gwendolyn oli aga keskmine õpilane. Ainuke eriline asi tema juures oli, et ta nägi vaime ja suutis nendega suhelda. Sageli sai ta aru miks mõni inimene oli kuri või õnnetu, nagu siis kui selgus, et väikest poissi, keda ta ühe kurja mehe juures nägi tegelikult polnud. Ta oli surnud, uppunud ning seetõttu oli ta isa nii kuri.
Ühel päeval aga tabas teda uus üllatus, kui ta ootamatult oma kodu lähedal tänaval ajas tagasi hüppas. Kõik majad nägid äkki vanaaegsed välja, vanamoodsad autod sõitsid ümberringi ning inimesed kandsid teistsuguseid riideid. Ta oli segaduses ning ei teadnud mida ta tegema peaks. Õnneks tuli ta sealt olukorrast välja ja pärast paari minevikus käimist sundis ta sõbranna teda emaga rääkima. Pärast emale ütlemist kohtus ta salaseltsiga, mis tegeles ajarännete uurimisega. Nendel oli masin millega sai määrata järgmise ajarände aega. Seda kutsuti Kronograafiks. Hiljem tuli välja, et Gwendolyn'il tuleb ajas rännata koos enda vanuse poisiga, kellel oli samuti ajaränduri geen. Koos pidid nad minevikus külastama ajarändureid, et saada neilt tilk verd kronograafi. Iga ajarändurit tähistab üks kivi. Gwendolyn oli viimane, et sulgeda ajarändurite ring. Gwendolyn oli kaheteistkümnes ja teda tähistas rubiin, sellest ka raamatu pealkiri.
Alguses oli "Rubiinpunane" pisut igav, kuna ootasin hoogsamat tegevust, aga lõpus oli palju rohkem sündmusi ning oli huvitavam lugeda. Kuna tegemist oli raamatu esimese osaga, siis oleksin soovinud tegelaskujude kohta natuke rohkem teada saada ja minu arvates jäi lugu liiga poolikuks. Võib olla olid tegelased ka natuke liiga tüüpilised noorteromaanile.
Tegemist oli saksa populaarse autoriga Kerstin Gieriga ja seda raamatut on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal on vändatud ka film.
Soovitan seda raamatut lugeda meelelahutuseks, liiga sügavuti see raamat aga ei läinud.
Gwendolyn oli aga keskmine õpilane. Ainuke eriline asi tema juures oli, et ta nägi vaime ja suutis nendega suhelda. Sageli sai ta aru miks mõni inimene oli kuri või õnnetu, nagu siis kui selgus, et väikest poissi, keda ta ühe kurja mehe juures nägi tegelikult polnud. Ta oli surnud, uppunud ning seetõttu oli ta isa nii kuri.
Ühel päeval aga tabas teda uus üllatus, kui ta ootamatult oma kodu lähedal tänaval ajas tagasi hüppas. Kõik majad nägid äkki vanaaegsed välja, vanamoodsad autod sõitsid ümberringi ning inimesed kandsid teistsuguseid riideid. Ta oli segaduses ning ei teadnud mida ta tegema peaks. Õnneks tuli ta sealt olukorrast välja ja pärast paari minevikus käimist sundis ta sõbranna teda emaga rääkima. Pärast emale ütlemist kohtus ta salaseltsiga, mis tegeles ajarännete uurimisega. Nendel oli masin millega sai määrata järgmise ajarände aega. Seda kutsuti Kronograafiks. Hiljem tuli välja, et Gwendolyn'il tuleb ajas rännata koos enda vanuse poisiga, kellel oli samuti ajaränduri geen. Koos pidid nad minevikus külastama ajarändureid, et saada neilt tilk verd kronograafi. Iga ajarändurit tähistab üks kivi. Gwendolyn oli viimane, et sulgeda ajarändurite ring. Gwendolyn oli kaheteistkümnes ja teda tähistas rubiin, sellest ka raamatu pealkiri.
Alguses oli "Rubiinpunane" pisut igav, kuna ootasin hoogsamat tegevust, aga lõpus oli palju rohkem sündmusi ning oli huvitavam lugeda. Kuna tegemist oli raamatu esimese osaga, siis oleksin soovinud tegelaskujude kohta natuke rohkem teada saada ja minu arvates jäi lugu liiga poolikuks. Võib olla olid tegelased ka natuke liiga tüüpilised noorteromaanile.
Tegemist oli saksa populaarse autoriga Kerstin Gieriga ja seda raamatut on tõlgitud 25 keelde ning selle põhjal on vändatud ka film.
Soovitan seda raamatut lugeda meelelahutuseks, liiga sügavuti see raamat aga ei läinud.
