"Minu London"
Anu Samarüütel-Long
Anu Samarüütel-Long räägib raamatus "Minu London" oma magistratuuri õpingutest moe alal Londoni Central Saint Martins College'is. Raamat algab sellega kuidas, Anu saab stipendiumi moe- eriala õpinguteks ja tema õppejõuks on range ja omapärane naine Louis Wilson. Anu on abielus inglasega Chris, kes on DJ. Anu kirjeldab oma elu moemaailma pealinnas. Ta kirjeldab oma elukohta, Monfort House, kuhu ta kolib oma abikaasaga. Selles majas elab üsna värvikas seltskond. Kord laob keegi kasti pudeleid talle ukse ette ja mõne ees peab ta vabandama, kuna ta vihastas, et mees talle diivani ukse taha lükkas. On huvitav lugeda, kuna ta räägib Inglismaa elust laiemalt- toitudest, vaatamisväärsustest, liiklusest, kommetest ja kohe kindlasti ka moest.
Kuna ka olen korduvalt Londonis käinud, oli huvitav võrrelda oma kogemusi tema omadega. Näiteks, ma arvan samuti, et Waterloo sillalt avaneb kõige ilusam vaade Londonile. Sealt on näha nii Big Ben'i ja samas London Eye'd-kahte kõige tähtsamat Londoni vaatamisväärsust. Anu oli vaimustuses kahekordse bussiga sõitmisest, aga mina leidsin, et see on tüütu. Aga olen Anuga nõus, et Londoni pargid on imeilusad ja neis õitsevad nartsissid juba jaanuari kuus. Anu kirjeldab tabavalt, kuidas üks aastaaeg jääb Londonis vahele- talv. Talve seal meie mõistes ei olegi, tavaliselt lumi ei tule maha ja muru on terve talv roheline.
Anu ei kirjuta ainult Londonist, vaid kogu Inglismaast. Ta sõitis ringi ka mööda Inglismaad koos oma abikaasaga, nad käisid ka Cornwall'is. See asub Inglismaa edelaosas ja enne kui Inglismaal said välismaa puhkusereisid populaarseks, puhkasid paljud inglased seal. See piirkond on tuntud väga ilusa looduse poolest, ilusad liivased rannad, mäed ning lopsakad ja kaunid aiad.
"Minu London"i raamatut oli hea lugeda, kuna vahepeal rääkis Anu oma õpingutest, aga muidu Inglismaast samuti. Ja see tegi raamatu lugemise huvitavaks ning mitmekülgseks. Ka oli huvitav lugeda, kuidas ta võrdles eesti ja inglise toite ning söömisharjumusi. Kui oluline on inglastele pudingja custard ja et meie vaniljekaste ei saa inglaste custardi lähedalegi, kuigi ka Anu ei näinud suurt erinevust, aga tema mees, Chris küll.
Raamatu lõpus lõpetab Anu moedisani kooli magitratuuri ja kuna ta usub märkidesse, siis nii nagu oma õpingute alguses leidis ta kooli lauasahtlist ühe ajalehe, mille esikaanel oli rüütlipilt ja kuna ta enda nimi oli Samarüütel, arvas ta, et see tähendab, et ta on õigel teel, siis raamatu lõpus leidis ta õmbluslõigete tegemise paberirulli oma maja esikust. Just siis kui ta otsustas, et on aeg hakata lõpuks oma kollektsioone tegema.
Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, kellele meeldib London ja Inglismaa. Kui Sa pole seal veel käinud on hea lugeda sealsest elust ja kui oled, pakub raamat mõnusat äratundmist.
Kuna ka olen korduvalt Londonis käinud, oli huvitav võrrelda oma kogemusi tema omadega. Näiteks, ma arvan samuti, et Waterloo sillalt avaneb kõige ilusam vaade Londonile. Sealt on näha nii Big Ben'i ja samas London Eye'd-kahte kõige tähtsamat Londoni vaatamisväärsust. Anu oli vaimustuses kahekordse bussiga sõitmisest, aga mina leidsin, et see on tüütu. Aga olen Anuga nõus, et Londoni pargid on imeilusad ja neis õitsevad nartsissid juba jaanuari kuus. Anu kirjeldab tabavalt, kuidas üks aastaaeg jääb Londonis vahele- talv. Talve seal meie mõistes ei olegi, tavaliselt lumi ei tule maha ja muru on terve talv roheline.
Anu ei kirjuta ainult Londonist, vaid kogu Inglismaast. Ta sõitis ringi ka mööda Inglismaad koos oma abikaasaga, nad käisid ka Cornwall'is. See asub Inglismaa edelaosas ja enne kui Inglismaal said välismaa puhkusereisid populaarseks, puhkasid paljud inglased seal. See piirkond on tuntud väga ilusa looduse poolest, ilusad liivased rannad, mäed ning lopsakad ja kaunid aiad.
"Minu London"i raamatut oli hea lugeda, kuna vahepeal rääkis Anu oma õpingutest, aga muidu Inglismaast samuti. Ja see tegi raamatu lugemise huvitavaks ning mitmekülgseks. Ka oli huvitav lugeda, kuidas ta võrdles eesti ja inglise toite ning söömisharjumusi. Kui oluline on inglastele pudingja custard ja et meie vaniljekaste ei saa inglaste custardi lähedalegi, kuigi ka Anu ei näinud suurt erinevust, aga tema mees, Chris küll.
Raamatu lõpus lõpetab Anu moedisani kooli magitratuuri ja kuna ta usub märkidesse, siis nii nagu oma õpingute alguses leidis ta kooli lauasahtlist ühe ajalehe, mille esikaanel oli rüütlipilt ja kuna ta enda nimi oli Samarüütel, arvas ta, et see tähendab, et ta on õigel teel, siis raamatu lõpus leidis ta õmbluslõigete tegemise paberirulli oma maja esikust. Just siis kui ta otsustas, et on aeg hakata lõpuks oma kollektsioone tegema.
Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, kellele meeldib London ja Inglismaa. Kui Sa pole seal veel käinud on hea lugeda sealsest elust ja kui oled, pakub raamat mõnusat äratundmist.
