„Jumalate
aed"
Gerald
Durell
See
raamat rääkis Gerald Durell 'i seiklusrikkast elust. "Jumalate aed"
on tema kolmas raamat, mis räägib ta lapsepõlvest Korful. Ta kolis koos oma
perega Korfu saarele, et pääseda Inglismaa halva ilma käest. Gerald Durell oli
suur loodusehuviline ja Korfu oli tema jaoks suurepärane koht. Saarel elades
tõi ta alati oma retkedelt kaasa palju loomi, kellest tema pere
alati just ei vaimustunud.
Gerryl
ehk Geraldil oli ema, kes huvitus köögis kokkamisest ja retseptidest,
suurem õde Margo, kaks suuremat venda Larry ja Leslie. Larry tegeles raamatute
kirjutamisega, üldse kirjandusega seotud teemadega. Talle meeldis ka oma
boheemlastest sõpru külla kutsuda, ilma, et ta ise alati kodus oleks, jättes
külalised ema hooleks. Leslie armastas kõike liikuvat püstoliga lasta, talle
meeldisid jahipidamine ning relvad. Margo hoolis väga oma välimusest ja
päevitas palju ning kreemitas palju. Gerry ise, kogus loomi ja viis nad
oma tuppa. Ta jälgis neid ja nende käitumist. Ükski teine pereliige väga ei
pooldanud, et Gerry sellist loomaaeda kodus peab, sest sageli pääses mõni loom
ta toast välja ja ehmatas peret. Kui Gerry mõnikord jälle mõnda uut looma
juurde tahtis, nagu näiteks kolme kakupoega, olid tal omad tehnikad pere
moosimiseks. Tavaliselt ta lihtsalt "smuugeldas" loomad vaikselt oma
tuppa ja keegi ei saanudki aru, et tegu on uute asukatega. Aga kui oli vaja
puure osta ja mõnikord ka liha, siis esimesena hakkas Gerry emale rääkima ja
näitama kui süütud ja vähetülikad ta soovitud loomad olid. Margole näitas ta
kui armsad need loomakesed on ning rääkis, et nad surevad looduses ise ära, kui
just Gerry nende eest hoolt ei kanna. Niimoodi tavaliselt läkski tal korda
võita Margo ja ema süda.
Peategelasel
Geraldil oli palju seiklusi selle raamatu vältel ja samuti muid põnevaid
sündmuseid. Oma peres õppis ta kõige paremini selgeks kreeka keele, kuna ta
suhtles palju Kreeklastega. Ta käis paljudel ekspeditsioonidel ja tänu sellele
kohtus ka paljude inimestega. Gerry käis läbi peaaegu terve saare.
Selles
raamatus oli palju loomade kirjeldusi, mis meeldis mulle väga. Kirjanik oskas
hästi hoida üleval huvi, pikkadel mitme leheküljelistel kirjeldustel
putukatest. Ja isegi oli mul mõnikord kahju, kui ta mainis mingit sündmust, aga
ei rääkinud sellest pikemalt. Näiteks, et tema leitud kilpkonnal sündisid
väikesed kilpkonnapojad. Ma oleksin tõesti tahtnud lugeda elavat ja pilti
loovat kirjeldust imearmsatest väikestest kilpkonnadest.
"Jumalate
aed" rääkis palju loodusest, aga enamustel lehekülgedel sai südamest
naerda. See ei olnud kuiv ja tuim raamat. Kõik kirjaniku kirjeldused olid
mahlased, fantaasiarohked ja need lõid hästi meeleolu. Raamatut lugedes tekkis
tunne, et tahaks ise ka nii väga ise seal kohapeal olla. Arvestades, et see oli
elulooraamat, oli tunda, et natuke on ka fantaasiat lisatud.
Mulle
meeldisid kõik sündmused raamatus väga ja ma ei muudaks ühtegi neist. Raamatu
alguses märkas Gerry sõber oru kohal raisakotkaid tiirutamas ja see tähendas,
et kusagil on ka nende pesa koos poegedega. Kohe peale sellist uudist pidi
muidugi ju loodusehuviline Gerald need pojad ka endale saama. Ta veetis tunde
otsides pesa, aga kahjuks selgus, et ta ei ulatu selleni. Muidugi ei läinud
Gerry retk raisku. Tagasiteel koju leidis ta varemed, kus pesitses haruldane
Lagrits. Pärast tundidepikkust varitsemist ja verist pöialt, sai Gerry oma
ihaldatud loomakese kinni püüda.
Ükskord läks Gerry koos Theodoresega liigi
otsingule. Theodores oli Gerry jaoks nagu ringi liikuv entsüklopeedia ja
kõiketeadev jumal. Theodores oli loodusteadlane ja arst. Aga ühel retkel
leidsid nad ühe haruldase ämbliku liigi. Geraldi ämblikul koorusid
munadest sajad pisikesed ämblikud, kelle Gerry lõpuks vabadusse lasi. Ühes
peatükis otsis Gerry kärnkonni ja leides oli ta väga õnnelik. Ta nimetas neid väga
haruldaseks ja ma mõtlesin, et Eestis ei ole sadu igasuguseid eestlaste jaoks
haruldasi loomi, aga tema jaoks on tavalised kärnkonnad, mida on
Eestis palju, erilised.
Raamatu vältel oli ka palju naljakaid
juhtumeid. Enamus neist olid seotud Larry külla kutsutud omapäraste sõpradega.
Küll pepstükist krahviga, indialasest nimega jeejeebouy, kes mediteeris ja
kukkus katuselt alla, Margost sisse võetud Adrianist ja teistest.
Gerald Durrell on suurepärane kirjanik ja
oskab kirjutada väga haaravalt ka kõige väiksematest mutukatest. Tema raamatud
on nii head just seetõttu, et tal on väga hea huumor ning tema kirjeldused oma
perest ei jää sugugi alla tema kirjeldustele huvitavatest loomadest. Igati
vahava ja tujutõstev lugemine!
