Monday, October 14, 2013

Kirjandusklubi

 Esimene kirjandusklubi

Koht ja aeg: Koolipuhvet ja kell 8.50.
Kirjandusklubis osalejad: Mina ja Hede
Raamatu autor ja pealkiri: "Minu pere ja muud loomad
Võtmeteemad: Looduse uurimine, värvikas pereelu.
Võtmestseenid. Kui Gerry vend Larry läks ujuma ja ta jättis akna lahti ning harakad läksid tuppa ja hakkasid laamendama. Teine kord oli, kui Geraldi teine vend Leslie ehitas talle sünnipäevaks paadi. Kahjuks, aga oli paadi mast liiga suur ja laev nimega Plaskupunnpepu läks ümber.
Püstitatud küsimused: Mis sai Gerry kinnipüütud harakatest? Kaua kestis Plaskupunnpepu eluaeg? Kas Gerald sai piisava hariduse koduõpetajalt? Kas Gerald teadis, et tast saab kunagi loodusteadlane?
võtmekarakterid: Gerald, Margo, Leslie, Larry, ema, Spiro.
Kirjandusklubi kokkuvõte: "Minu pere ja muud loomad" oli huvitav ja hariv, samas väga täpsete kirjeldustega raamat.

"Jumalate aed"

„Jumalate aed"

Gerald Durell



See raamat rääkis Gerald Durell 'i seiklusrikkast elust. "Jumalate aed" on tema kolmas raamat, mis räägib ta lapsepõlvest Korful. Ta kolis koos oma perega Korfu saarele, et pääseda Inglismaa halva ilma käest. Gerald Durell oli suur loodusehuviline ja Korfu oli tema jaoks suurepärane koht. Saarel elades  tõi ta alati oma retkedelt  kaasa palju loomi, kellest tema pere alati just ei vaimustunud.
Gerryl ehk Geraldil oli  ema, kes huvitus köögis kokkamisest ja retseptidest, suurem õde Margo, kaks suuremat venda Larry ja Leslie. Larry tegeles raamatute kirjutamisega, üldse kirjandusega seotud teemadega. Talle meeldis ka oma boheemlastest sõpru külla kutsuda, ilma, et ta ise alati kodus oleks, jättes külalised ema hooleks. Leslie armastas kõike liikuvat püstoliga lasta, talle meeldisid jahipidamine ning relvad. Margo hoolis väga oma välimusest ja  päevitas palju ning kreemitas palju. Gerry ise, kogus loomi ja viis nad oma tuppa. Ta jälgis neid ja nende käitumist. Ükski teine pereliige väga ei pooldanud, et Gerry sellist loomaaeda kodus peab, sest sageli pääses mõni loom ta toast välja ja ehmatas peret. Kui Gerry mõnikord jälle mõnda uut looma juurde tahtis, nagu näiteks kolme kakupoega, olid tal omad tehnikad pere moosimiseks. Tavaliselt ta lihtsalt "smuugeldas" loomad vaikselt oma tuppa ja keegi ei saanudki aru, et tegu on uute asukatega. Aga kui oli vaja puure osta ja mõnikord ka liha, siis esimesena hakkas Gerry emale rääkima ja näitama kui süütud ja vähetülikad ta soovitud loomad olid. Margole näitas ta kui armsad need loomakesed on ning rääkis, et nad surevad looduses ise ära, kui just Gerry nende eest hoolt ei kanna. Niimoodi tavaliselt läkski tal korda võita Margo ja ema süda.

Peategelasel Geraldil oli palju seiklusi  selle raamatu vältel ja samuti muid põnevaid sündmuseid. Oma peres õppis ta kõige paremini selgeks kreeka keele, kuna ta suhtles palju Kreeklastega. Ta käis paljudel ekspeditsioonidel ja tänu sellele kohtus ka paljude inimestega. Gerry käis läbi peaaegu terve saare.

 Selles raamatus oli palju loomade kirjeldusi, mis meeldis mulle väga. Kirjanik oskas hästi hoida üleval huvi, pikkadel mitme leheküljelistel kirjeldustel putukatest. Ja isegi oli mul mõnikord kahju, kui ta mainis mingit sündmust, aga ei rääkinud sellest pikemalt. Näiteks, et tema leitud kilpkonnal sündisid väikesed kilpkonnapojad. Ma oleksin tõesti tahtnud lugeda elavat ja pilti loovat kirjeldust imearmsatest väikestest kilpkonnadest. 

"Jumalate aed" rääkis palju loodusest, aga enamustel lehekülgedel sai südamest naerda. See ei olnud kuiv ja tuim raamat. Kõik kirjaniku kirjeldused olid mahlased, fantaasiarohked ja need lõid hästi meeleolu. Raamatut lugedes tekkis tunne, et tahaks ise ka nii väga ise seal kohapeal olla. Arvestades, et see oli  elulooraamat, oli tunda, et natuke on ka fantaasiat lisatud.
       
Mulle meeldisid kõik sündmused raamatus väga ja ma ei muudaks ühtegi neist. Raamatu alguses märkas Gerry sõber oru kohal raisakotkaid tiirutamas ja see tähendas, et kusagil on ka nende pesa koos poegedega. Kohe peale sellist uudist pidi muidugi ju loodusehuviline Gerald need pojad ka endale saama. Ta veetis tunde otsides pesa, aga kahjuks selgus, et ta ei ulatu selleni. Muidugi ei läinud Gerry retk raisku. Tagasiteel koju leidis ta varemed, kus pesitses haruldane Lagrits. Pärast tundidepikkust varitsemist ja verist pöialt, sai Gerry oma ihaldatud loomakese kinni püüda.

Ükskord läks Gerry koos Theodoresega liigi otsingule. Theodores oli Gerry jaoks nagu ringi liikuv entsüklopeedia ja kõiketeadev jumal. Theodores oli loodusteadlane ja arst. Aga ühel retkel  leidsid nad ühe haruldase ämbliku liigi. Geraldi ämblikul koorusid munadest sajad pisikesed ämblikud, kelle Gerry lõpuks vabadusse lasi. Ühes peatükis otsis Gerry kärnkonni ja leides oli ta väga õnnelik. Ta nimetas neid väga haruldaseks ja ma mõtlesin, et Eestis ei ole sadu igasuguseid eestlaste jaoks haruldasi loomi, aga tema jaoks on tavalised  kärnkonnad, mida on  Eestis palju, erilised.

Raamatu vältel oli ka palju naljakaid juhtumeid. Enamus neist olid seotud Larry külla kutsutud omapäraste sõpradega. Küll pepstükist krahviga, indialasest nimega jeejeebouy, kes mediteeris ja kukkus katuselt alla, Margost sisse võetud Adrianist ja teistest.

Gerald Durrell on suurepärane kirjanik ja oskab kirjutada väga haaravalt ka kõige väiksematest mutukatest. Tema raamatud on nii head just seetõttu, et tal on väga hea huumor ning tema kirjeldused oma perest ei jää sugugi alla tema kirjeldustele huvitavatest loomadest. Igati vahava ja tujutõstev lugemine!