“Pea suu” oli kaasaegne raamat teismeliste elust. Selle raamatu peategelane oli Tiina Karman, kes oli 15-aastane Eesti tüdruk, kes käis Rootsi koolis. Ta elas oma ema, isa ja tülika vennaga. Ta ei saanud väga hästi oma vanematega läbi, vennast rääkimata. Ta ainuke kaaslane peale sõbranna Anna, oli hamster Oskar, kes teda mõistis ja kes oli talle väga kallis. Aga Tiina elu oli keeruline kuna ta oli armunud poissi Ralf, kes oli temast palju vanem ja töötas loomapoes.
Tiina oli teismeline, kelle elu oli tema arvates traagiline, kuna talle tundus, et keegi ei hooli temast. Tiina arvas üldse, et ta elu on mõttetu. Üldse terves raamatus dramatiseeris Tiina üle. Sest tegelikult ei ole need asjad nii hullud. Näiteks ta tundis suurt häbi, et ta nii pikk on. Samuti arvas ta veel, et ta nina on nagu kartul. Ma arvan, et tegelikult ta nina nii kole ka ei olnud ta lihtsalt kujutas seda endale ette.
Raamat “Pea suu” mulle täitsa meeldis. Mulle ei meeldi kui raamatutes liigselt tundeid kirjeldatakse, see muudab raamatu igavaks. Aga siin raamatus olid need tunded kirjeldatud paremini ja lühemalt, mis tegi raamatu lugemise paremaks.
Tore oli see, et mõnel hetkel raamatus tundsin lugedes sarnasusi oma elus. Tundisin, et täpselt samamoodi arvan ka mina ja et mõned mõtted on üldinimlikud. Raamatus oli lahe see, et tegelased rääkisid oma mõtetest ja arvamustest.
Tegelased raamatus olid usutavad. Nad olid nagu elust enesest võetud. Tiina käitus nagu ehtne teismeline. Helga Nõu oli väga hästi ära tabanud millised on tänapäeva noored, mida nad tunnevad, millest nad mõtlevad, mis neile muret valmistab ja mis rõõmu teeb.
Selle raamatu lõpp oli ettearvamatu. Ma oleksin oodanud hoopis teistsugust
lõppu. See oli nii ettearvamuatu, et kõik need ähvardused oli Sven-Allan teinud iseendale. Ta kirjutas oma kapiuksele SA PEAD SUREMA ja joonistas risti. Kunstitunnis lõikas ta oma enda portree katki. Ta tegi seda kõike sellepärast,et keegigi ta klassist ta vastu huvi tunneks. Sven-Allan oli väga üksik poiss. Kuna ta oli tark ja teistele tundus, et ta on nohik. Tegelikult oleks ta soovinud, et teised teda märkaksid ja temast hooliksid.
Miks on raamatu pealkiri “Pea suu?”
Sellele annab vastuse katkend raamatust:
...,sest Ville tuli koolimaja trepist alla ja palus oma näoilmega Tiinat :”Pea suu!” Ta ei tahtnud, et tema kodune olukord saaks avalikuks.
Soovitan seda raamatut lugeda, sest nii mitmedki mõtted ja olukorrad andsid mõtlemisainet.
